October 1, 2018

Blogi taassünd + viimase poole aasta seletusi

Tere taas, kallid blogisõbrad! Olen tagasi oma blogiajaloo pikamalt kirjutamispõualt - ja päriseks. Mul on plaanis see pesake taas elule puhuda, sest üks arukas sõber kummutas mu pessimistliku ah-kellele-kiire-elutempo-kõrvalt-mu-mõtted-ikka-korda-lähevad-meelsuse ja nõudis rangel häälel, et taas klaviatuuriga sõprust sobitaksin. Küll mul on ikka targad sõbrad!
Et viimasest sissekandest lahutavad meid valgusaastad, pakitseb mus tung teid oma viimase aja suuremate ettevõtmistega kurssi viia. Edaspidi väldin säärast deskriptiivsust ja jätkan pigem selles vaimus, et pajatan viimaste kuude õppetundidest, jagan tähelepanekuid, muljetan kirjandusest ja teatrist... Mine sa tea, ehk avaldan mõnel ühiskonnas poleemikat tekitaval teemal arvamustki! Postitused hakkavad kohustuslikus korras ilmuma igal esmaspäeval ja neljapäeval, kuid mu praeguse ideenappuse juures varitseb päris suur oht, et jooksen mõne nädalaga ideedest tühjaks. Nii et kui teil peaks jaguma kuldseid mõtteid, millest võiksin kirjutada, siis ärge hoidke neid üksnes enda teada. :) 
Endla raba. August 2018.
Häbelikud sõbrad Piusa ürgoru matkarajal + Äntu Sinijärv. August 2018 + september 2018.
Jäin pooleli märtsikuus - sel eluperioodil töötasin MTÜ Mondos sotsiaalmeedia praktikandina, üürisin Pirital üht väikest tuba ja kirjutasin oma kaustikusse usinalt luuletusi, mis jõudsid vahepeal blogiveergudelegi. Olin toona üpris värskelt armunud, mures kaugsuhte hoidmise ja lõputöö teema valimise pärast. Võin juba etteruttavalt öelda, et nüüd pole ma enam ei värskelt armunud ega ka mures lõputöö teema valimise pärast - kaugsuhtest on kujunenud elustiil ja lõputöö sai juba juuni alguses sisse antud. :) Aga ärgem rutakem sündmustest ette, kõigest järjekorras!

Suundusin aprilli alguses viimaseks semestriks tagasi Rostocki. Sain elada sõbranna sõbranna korteris, kes tegi parajasti Berliinis erialapraktikat. Kõik klappis imehästi! Korter oli hele ja avar; kuulasin seal hommikuti prantsuse armastuslaule, kasvatasin meeletutes kogustes lilli ja kirjutasin rõdul võrkkiiges kärmes Allegro's oma lõputööd. Lõputöö teemaks valisin kestliku arengu eesmärkide (Sustainable Development Goals, SDGs) implementeerimise Eestis ja Saksamaal võrdlevas perspektiivis - tuginesin mõlema riigi statistikaaruannetele ja viisin läbi seitse eksperdiintervjuud. Kogu protsess oli jube põnev ja mõnusalt närve kõditav - kogu aeg oli tunne, et aeg saab kohe-kohe otsa. Õnneks ei saanud.  
Selisoo matkarada. August 2018. 

Käisime Taanis natuke taimi ostmas, et olemist rohelisemaks muuta. Aprill 2018.
Lisaks oma bakatöö kirjutamisele liitusin sõbranna Gwenyga ülikooli Kanupolo tiimiga ja hakkasin tema eestvedamisel käima improteatris. Kanupolo on pallimäng, mida harrastatakse süstades. Jõe peal. Hea ülevaate saamiseks tasub visata pilk peale Google'i pildiotsingule - sealt kumab veidi läbi ka mängu vägivaldne foon. Taktika on lihtne: jõel on väravad, pall lastakse lahti, mängijad panevad kõik selle poole ajama, vastaseid tuleb rammida ja blokkida nii palju kui võimalik ning kui süst ümber läheb, nii et jääd pea alaspidi vee alla kõlkuma, siis tuleb end kõhulihaste toel taas veepinnale vinnata. Viieteistkümnest mängijast olime mina ja Gweny ainsad õrnema soo esindajad ning tõele au andes oli see iga trenniga aina märgatavam. Alustasime kõik enam-vähem võrdsel (loe: kehval) tasemel: lihvisime erinevaid aerutamisvõtteid ja sõitsime slaalomit. Kui pall tuli mängu, said meessoo esindajad mängutehnika ühtäkki palju paremini käppa, nii et üsna varsti hoidsime Gwenyga mõlemad põhitaplusest kõrvale. Kanupolo meenutas kangesti Näljamängude madinat küllusesarve ümber. 
Aga üks konkreetne boonus oli Kanupolo trennidel küll: käisime kevade poole jõge prügist puhastamas ja aerutasime kui noored jumalad. Vedasime pilliroost välja kümnete kilode viisi koli - meie kõige uskumatumaks leiuks osutus massiivne rauast tool. Vean kihla, et Kanupolo trennidest omandatud oskusteta poleks me seda tooli leidnud!

Improteatrisse jooksime märgade ja lõdisevatena otse Kanupolo trennist. Improteatri keskmeks oli grupp keskealisi feministe, kes olid aastate eest Rostocki improteatrile alguse pannud. Mul oli alguses võrdlemisi raske - kui muidu pole saksakeelne suhtlus enam probleemiks, siis improtundides selgus - üllatus-üllatus -, et improviseerimine nõuab kalambuuritamisoskust ning keelenüansside ja -kihtide tundmist hoopis vilunumal tasandil. Hea huumor on ikka jõle peen kunst. Sõdisin endaga pärast esimest kaht proovi päris tõsiselt, kas peaksin edasi jääma või mitte, ja otsustasin - taevale tänu! - jäämise kasuks. Mind võeti äärmiselt soojalt vastu, mu hootine segadus ja kentsakad fraasid põhjustasid kõigis emalikku heldimust. Või nii mulle vähemalt näis. Gweny pihtis mulle Prantsusmaal, et pärast mu lahkumist olla kuulda olnud, keegi võiks kusagilt uue Marise välja võluda. :') Aga ärme kiirusta sündmustest ette!
Rootsi matk. Juuni 2018.
Kaks nädalat enne lõputöö sisseandmist võtsin osa kahenädalasest ökosotsialistlikust laagrist, mis oli äärmiselt kirgastav kogemus: leidsin end ühtäkki anarhistide, aktivistide ja hipide keskelt, kes käisid ringi paljajalu ja arutasid, kes oli erinevate protestide käigus kapitalismi kummardavate valitsustegelaste pihta rohkem Molotovi kokteile visanud. Kui algul näis, et pärinen sootuks teiselt planeedilt ja ühise suhtluspinna leidmine on võimatu, siis laager muutis mu seisukohta drastiliselt - pöördun selle punkti juurde natukeseks tagasi ka neljapäevases postituses. Käisin korraks lõputööd sisse andmas ja naasin laagrisse, et oma uut masti sõpradega koosveedetud ajast maksimumi välja pigistada.

Lõputöö viimaks sisse antud ja laagrilised nelja ilmakaarde laiali saadetud, pakkisin seljakoti ja läksin oma silmarõõmuga (ah, aitab kah sellest palava pudru ümber keerutamisest, ta nimi on Marco) Rootsi matkama. Ka sellele seiklusele on mul plaanitud lõiguke tulevases postituses. Ütlen niipalju, et veetsime nädala oma tibukollases telgis Rootsi metsade, kaljude, männipuulõhna ja järvesilmade vahel. Soojendasime oma kaasaskantaval gaasipliidil Knorri suppe ja sõime maapähklivõileibu. Lähenesime lõuna poolt Stockholmile, et jõuaksin õigeks ajaks Stockholmist startivale lennukile. (Jõudsin.)
Lendasin viivuks Eestisse, aga ainult viivuks. Paljuks ei jätkunud aega. Martin lõpetas keskkooli, mõned sõbrad ülikooli(d)! Lisaks veetsin Anuga ürgse jaaniöö Palupõhja leiliruumi ja Emajõe vahet pendeldades, ehkki mul polnud algselt jaanideks ühtki plaani. See oli äärmiselt positiivne vapustus.
Sloveenia. Juuli 2018.
Sama.
Naasin Rostocki, ent taas ainult viivuks. Sõbranna sõbranna (nüüdseks juba ka minu sõbranna) oli Berliinist tagasi ja vajas oma korterit. Pakkisin kohvri ja saatsin selle Eestisse; korraldasime meie aias ühise hommikutundidesse veniva grillipeo ja järgmisel päeval vinnasin endale selga seljakoti, et alustada eurotrippi. Mu neli kõige lähedasemat Rostocki sõbrannat tulid mind bussijaama saatma, seisid rivis ja lehvitasid mulle valgete salvrätikutega, kui neist Flixbussiga möödusin. See oli üks äärmiselt meeliülendav moment! Kibe ja magus korraga (nagu paljud möödunud suve hetked).

Alustasin Berliinist. Veetsin seal küll vaid loetud tunnid, ent sellegipoolest kohtusin ühe eesti keelt kõneleva sakslannaga, kellega olin esmakordselt tutvunud nädala eest Palupõhja saunalaval! Maailm on ikka imelik küll... Uus sõbranna tutvustas mulle varjatud järve, milleni jõudmiseks pidi ronima üle kahe traataia, nii et see ei tundunud küll eriti seaduslik, aga ta rahustas mu maha ja käskis järvest mõnu tunda. Mõnus järv oli tõesti.

Sealt edasi sõitsin Sloveeniasse Liisile külla. Oh, taasnägemise rõõm! Jäin nädalaks; selle aja jooksul jõudsime hääletades Sloveeniale korraliku ringi peale teha. Käisime mägedes matkamas ja Sloveenia kahe kuulsaima järve ääres, tutvusime Ljubljanaga ning vaatasime Liisi voodis filme. Kõik hääletuskogemused olid omamoodi kirkad, kuid ilmselt elu lõpuni jääb mulle meelde see punane tuletõrjebuss, mille armatuurlauale oli tõstetud sinine vilkur ning mille sees istus viis sloveenlast, üks sakslanna ja (jää)karune koer. Lisaks lebasid bussinurgas veel matkakotid ja hiiglaslik kanuu... Terve sõidu vältel täitis bussi kaootiline jutuvada ning kui bussilt maha saime, jäime teineteisele tummalt silmi pilgutades otsa vahtima. Kas see päriselt juhtus just...?
Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve matkarada. August 2018.
Jätkasin Itaalias. Taaskohtusin seal oma Aarhuse-semestri poliitikute gängiga. Meid oli viis: sakslanna Maren, belglane Domien, itaallanna Viola (kes oli ühtlasi meie võõrustaja) ning tema poiss-sõber Mattia. Veetsime päeva Roomas ja võtsime seejärel suuna Viola suvekoju, mis asus Apulia maakonnas Lõuna-Itaalias. Oh, jälle niivõrd palju muljeid (nii häid kui ka halbu)! Tuli ette tõsist kannatuse proovilepanekut, kui viie inimese vaated ideaalsest puhkusest ei tahtnud ühtida, ent retroperspektiivis meenuvad siiski eelkõige ilusad momendid: hilisõhtune disko pitsabaaris, biitlite "Yesterday" esitamine koos tänavamuusikuga, igaõhtused aperatiivid, kaljuhüpped helesinisesse laguuni ning hilisõhtune suplus ja päikese merrevajumise jälgimine. Oh, ja põrgukuumus! Praeguseks on teravad mälestused sellest neljakümnekraadisest leitsakust juba hajunud, ent kuskil aju tagumises sopis pesitseb veel hajus mälestus sellest uskumatust leitsakust.
Itaalia polnud Lõuna-Prantsusmaast väga kaugel... Kohtusin Marseille'is oma Uus-Meremaa sõbrannaga, kellega tutvusin esmakordselt aasta eest Taanis ning kes töötas parajasti Prantsusmaal au pair'ina. Veetsime koos kolm ilusat päeva, misjärel tundsin selgelt, et on aeg koju pöörduda. Olin päikesest ja pidevast seljakoti otsas elamisest kurnatud. Päris viperusteta see kojupöördumine siiski ei läinud...
Lõuna-Itaalia. Juuli 2018. 
Võtsin lennuki Barcelonast Riiga vahemaandumisega Kaliningradi lennujaamas. Seal mind arreteeriti. 8) 8) 8)
Istusin omapäi ja ootasin oma saatust, süda eelmise öö vintsutustest paha ja paanika kurku pitsitamas. Üks tõreda häälega (ja püssiga) mees oli mu passi ära võtnud ning käis mind aeg-ajalt kui kurjategijat vaatamas. Koeraga. Ja püssiga.
Selgituseks: mul polnud viisat. Välisministeeriumi kodulehel seisab mustvalgel, et EL'i kodanik ei vaja Venemaa viisat, kui viibib alla 24 tunni lennujaama transiiditsoonis - niimoodi kinnitati mulle ka telefonis. Helistasin enne lendu ekstra nii Välisministeeriumile kui ka viisaametisse, kuna veidi kripeldas. 
Kohale jõudes selgus tõsiasi, et pisitillukeses Kaliningradi lennujaamas polnud transiiditsooni - ainus võimalus oligi siseneda otse riiki, viisakontrollidest mööda. Seal probleem tekkiski. Üritasin käte ja jalgadega selgeks teha, et mul pole plaaniski riiki siseneda, tahaksin jubedasti vaid Riia lennule. Mind koheldi kui viisakriminaali ja talutati eraldi ruumi. Vahepeal pistis pea sisse üks naine, kes uuris, kas see on mu esmakordne viisarikkumine. Jaurasin trotslikult, et mina pole midagi rikkunud, kuna mul pole plaaniski Venemaale siseneda - ja pealegi, Välisministeerium on minu poolel!!! Ja terve EU kah tegelt. Need sõnad ei avaldanud mingitki mõju. Jäin taas üksi. Vahepeal nutsin salaja paar peatäit. Kuulsin midagi Minski saatmisest. Pidasin hinge kinni. Varsti tormati sisse (siis ma enam ei pillinud) ja nõuti, et maksku ma aga trahv ära - siis võin riiki siseneda. Ei maksa ma midagi, vaidlesin vastu, ja riiki ka ei sisene! Riia lennust olin selleks ajaks lootusetult maha jäänud.
Näis, et nad ei osanud minuga midagi peale hakata. Kusagilt ilmus pilet Barcelonasse. Püssi ja koeraga mees käratas midagi, mis kõlas nagu "nudavajj", ja seejärel saadetigi mind Barcelonasse tagasi. Seal kõndisin leti juurde ja palusin rahulikul häälel järgmist lendu Riiga, justkui oleksin Tartu bussijaamas ja ostaksin bussipiletit Tallinnasse. (Sel korral üle Kaliningradi enam õnne ei proovinud.)
Lõuna-Itaalia hommikuidüll. Juuli 2018. 
Nantes, Prantsusmaa. September 2018.
Riia lennujaam oli kui kodu! Sealt jõudsin suuremate viperusteta oma armsasse Tartusse. Peagi tuli Marco külla. Sõitsime autoga ringi ja avastasime Eesti kaunist loodust: käisime nii varahommikuudus laugastes suplemas kui ka Taevaskojas mustikal. Ööbisime vanatädi Peipsi-äärses suvemajakeses. Seejärel tutvustasin uhkusega Tartut, kusjuures täiesti puhtjuhuslikult oli käes magusaim osa Tartu suvest: mõistagi tARTuFF. Armastusfilmifestivalil istuda on sootuks teine tera, kui aeg-ajalt saab kellegi huultele mustikamaitselisi suudluseid vajutada! Seda, et Eesti külaskäik osutus edukaks, kinnitas ka mu äärmiselt valiv kass, kes otsustas viimasel ööl Marco jalgadel nurru lüüa. Ülejäänud perekonnaga tutvumine oli selle kõrval juba käkitegu.

Septembris seisis minulgi ees Perega Tutvumine. Marco perega, mitte enda omaga. Lendasin Taani, kus pendeldasime nädal aega erinevate suguvõsaharude ja peretuttavate vahet. Otse loomulikult sõime palju koduseid toite. Katsusin olla "mina ise", nagu kõik sõbrad soovitasid. Külaskäigud läksid mulle väga hinge: Marco vanaema imepisikese niidiga heegeldatud taskurätt ja tädi kikerhernevedelikust ekstra minu jaoks küpsetatud peened vegan-beseed võtsid südame hardusest värisema küll. Arutasime Marcoga, et nüüd, kus mõlema perekonnad on meid aktsepteerinud, on tulevikus kordades nadim lahku minna, kui see peaks vajalikuks osutuma. Me pole enam sugulaste peades mingid abstraktsed nimed, vaid lihast ja luust (toredad) inimesed...
Viinamarjasuhkur ja peaaegu biitlid. Prantsusmaa, august 2018.
Soolamekilised laguunid Apulias. Juuli 2018.
Nüüd jõuan selle postituse algstaadiumis etteruttavalt pillatud lauseni "Gweny pihtis mulle Prantsusmaal..."
Olime kolme Saksamaa sõbrannaga plaaninud juba pikalt taasühinemist Prantsusmaal. Lendasin Taanist otse sinna. Või tegelikult mitte otse. Mul oli Londonis 20-tunnine vahepaus, mistõttu läksin külla vennale, kes oli kaks päeva tagasi Londonisse kolinud, et ülikooliga alustada! What are the odds...? (Jummel, seda kõike kirja pannes kõlab see nii, nagu mul oleks meeletutes kogustes raha tuulde lennutada, ent tegelikult on kõik mu reisid säästlikud: lendan odavlennufirmadega või veel parem, hääletan ja/või sõidan Flixbussiga, ööbin tuttavate pool või Couchsurf'in, ostan kõige odavamaid kaerahelbeid ja keedan hommikuti putru... Ja noh, punane vein on lõunamaal odav!)

Päikeseküllane Prantsusmaa reisike sobis kontrastiks Eesti sombstele ilmadele kui rusikas silmaauku! Ajasime tänavail suvaliste inimestega juttu, Couchsurf'isime, kohtusime mu prantslannadest sõbrannadega, kes viibisid mu esimesel Rostocki-aastal Erasmuse programmiga Rostocki ülikoolis ning tegid meile nüüd tuuri. Ühel meie võõrustajaist oli triibuline kass, teisel üliküpseist piima tilkuvaist viigimarjadest kubisev puu - ma ei teagi, kumba eelistasin... Käisime ka viinamarjapõldudel saagikoristusest järele jäänud viinamarjakobaraid nosimas ja tundsin ilma naljata, kuidas fruktoos mu veres trikke tegi. Muidugi tuli ette ka hõõrdekohti, ent lõppkokkuvõttes jään reisi meenutama siiski positiivsel noodil (F-duuris).
Kuskil Clissoni ja Nantes'i vahel viinamarjapõllul. September 2018.
Nüüd olen taas kodumaal ja ausõna mõneks ajaks paigal! Soovin ekstra välja tuua kolm toredat seika, nimelt...
*Annetasin viimaks ometi verd ega suuda järgmist korda ära oodata. Miks ma niivõrd kaua ootasin ja pabistasin?! Mulle näib, et verest vabanemisega, täpselt nagu juuste lõikamisega, sain ühtlasi lahti mingist rõhuvast taagast ning ammutasin uut energiat, millega pimedusele vastu minna. 
*Muretsesin enesele Spotify Premiumi ja tundsin, kuidas elukvaliteet tõusis!!!
*Ostsime isaga piletid Metallica kontserdile!!!!

Milline on mu praegune elukorraldus, tulevased plaanid ja prioriteedid? Novembri algul leiab Rostockis aset ametlik lõputseremoonia (alles!) - sinna lähen arvatavasti kohale, et mõne tähtsa professoriga oma (tõenäoliselt üpris higiseks tõmbunud) kätt suruda. 2019. aasta augustist soovin alustada magistriõppes jätkusuutliku arengu erialal. Eks näis, kas Rootsis või Hollandis. Või üldse kusagil mujal. 
Paar matka on ka plaanis. Noolin silmadega üht veebruarikuist rahvusvahelist projekti. Ja ideaalis jõuan kevadel Workaway'ga ka kaugematele radadele... (Ideaalis.)
Praegu valitseb mu elus pikalt taga igatsetud eneseharimise periood: loen nagu hull, kirjutan nagu hull, kuulan podcast'e ja käin teatris. Hakkan käima, see tähendab. Piletisadu hullutas mu. Tegelikult ei käi mulle keegi pinda ega sunni sebima, ent olen iseenese kupjaks, et praegusest hingetõmbamisperioodist maksimaalset kasu lõigata. Kellele fraas "kirjutan nagu hull" kõlab väheusutavalt (saan sellest täitsa aru, arvestades viimase poole aasta blogimõõna), sellele võin saladuskatte all pihtida, et olen ikka kirjutanud küll, aga mitte blogisse. Aga pssssssst, veel ei taha midagi ära sõnuda! 

Oeh, sellised need viimased kuus kuud siis üldjoontes olidki. Välja jäid paljud armsad pisidetailid, ent mingil hetkel peab postitus ometi lõppema. Suur rõõm oli teile taas kirjutada, armsad lugejad! Loodetavasti säilib see rõõm ka edaspidi, vähemalt kaks korda nädalas (ideaalis esmaspäeviti ja neljapäeviti)! ;) Olete väga oodatud endast märku andma! Uute muljetusteni!

No comments:

Post a Comment