February 19, 2018

Vahepealsetest keerdkäikudest ja kemplustest

Viimased päevad on möödunud lõputööle registreerimise tähe all. Nagu ikka, oli sellega üks igavene jamamine (ja tõtt-öelda pole ma senimaani 100% kindel, kas üritus ka läbi läks). Mul oli nimelt telefoni teel vaidlus ühe tõreda saksa tädiga eksamikeskusest, kes ei tahtnud sugugi leppida mu eksamiavaldusega PDF-formaadis, raiudes monotoonselt, et blankett asugu, palun väga, seitsmeteistkümnendaks veebruariks reaalajas tema ees kirjutuslaual. Võitlesin kihuga visata telefon jonnijoru saatel käest ja paluda emmel arusaamatus ära klaarida - pidin endale meelde tuletama, et tõenäoliselt on mu enda šansid ebakõla silumisel suuremad kui vaesel emmekesel, kes ei teagi, milles asi. Täiskasvanuelurõõmud! 
Ladusin tädi ette oma trumbid: teen ise parajasti erialapraktikat Tallinnas (rõhutasin eriti sõna eriala-), üks mu juhendajatest veedab parasjagu praktilist semestrit Inglismaal (rõhutasin sõna praktilist) ja teine juhendaja viibib Lõuna-Saksamaal (rõhutasin sõna teine, et mu lõputöö idee mõjuks ekstra läbimõelduna - mul on plaan nii paigas, et olen ühe professori asemel valinud suisa kaks!). Lõpuks tädi leebus (pärast seda, kui oli kristalselt selgeks teinud, et oleksin pidanud lihtsalt kõigega varem alustama). Blankett võib esialgu ilmuda ka PDF-formaadis. Hiljem saabugu ta aga, maksku mis maksab, ja nii kiiresti kui võimalik posti teel otse eksamikeskusesse tädi kirjutuslauale. Olgu ma tänulik, et minu nimel erandeid tehakse. Olin. 
(KUI ikka tehakse - tädi pole mu PDFile enam kuidagi reageerinud.)
Lõputöö teema tekitab minus elevust, liblikaid ja kananahka. Viimase kahe nädala jooksul on kõik märgid - peamiselt Mondos kohatud inimesed ja nende najal üles ehitatud teema- ja kontaktivõrgustik - tõuganud mind lõpliku lõputöö pealkirja formuleerimise suunas. Ma pole juba aastaid saanud elukärestikus allavoolu sõuda. Pidevalt käib mingi taplus ja eneseteostuse nimel sõdimine. Nagu lõhekalal, kes üritab kõigest väest jõuda kudemispaika - mis sest, et see jääb ülesvoolu ja vahepealsetel jõelõikudel ootavad teravahambulised näljased grislid... 
Seda mõnusam on praegu visata end laisa grisli kombel selili ja korraliku rasvapolstri najal veepinnal ulpida. (Kuni tuleb taas mingi error, nii et transformeerun sügava ohke saatel grislist taas lõheks, et püüda teravate hammaste vahel ellu jääda.)

Veel toimusid lauamänguõhtud, uute inimeste ja (mitte enam nii väga uue) linna tundmaõppimine. Karu Talu Šokoloaadi külastamine ja sinnasamma oma hinge mahamüümine. Kerge bürokraatiline peavalu, mis päädis sellega, et saan nüüd Tallinna ühistranspordis tasuta sõita ja mul on taas (nii elementaarne rõõm kui see ka pole!) Eesti ravikindlustus. Silmarõõmu külaskäik, mis sisaldas endas Milky Chance'i konterti, lumist rabamatka ja seebivahust vanniskäiku koos Vana Tallinna ja vastlakuklitega. Nädalavahetusel pidasime sõprade ringis ette ära ka minu ja kaksikute äärmiselt sulni 3x22 sünnipäevapeo, mis sisaldas endas korralikult maitsvat toitu, mahedat muusikat ja kvaliteetset vürtsikaskanget parajalt laagerdunud huumorit. 

Meenutan seda kõike rongis, kõrvaklappidest mängimas vaheldumisi Liisi soovitatud The Head and the Heart ja Katsi soovitatud Frank Ocean (priimad mõlemad!) ning süles kapsaks loetud Õnnepalu (mul on endiselt tagasihoidlik plaan talle kirjutada!), olles teel otse esmaspäevahommikusele kella kümnesele Mondo koosolekule. Ootan juba kohveiinilaksu ja kui veab, siis ka Muhu pagarite leiba. Eeloleval nädalal vahustame sheavõid juurde ja paiskame veebipoodi müüki. On põhjust olla eluga rahul.

*Uusi pilte mul eriti ei ole, seega peate täna paraku leppima selle kahe nädala taguse suusatamas(pildistamas-)käiguga.

No comments:

Post a Comment