February 8, 2018

Mõneks ajaks Tallinna kodanik + muljeid kõige lahedamast praktikast

Täiega veider mõelda, et kõigest nädala eest veetsin Taanis oma viimast ööd. Vahepeal jõudsin jagada viimased tugevad kallistused, kuumad suudlused ja haprad lubadused ning võtsin suuna Tartusse vanematekoju; leidsin tee sõpradega kohvitama ja jutustama, brunch'ima, vanaema juurde suusatama ja - tõsi ta on - pühapäeva õhtuhämaruses ka spordikotiga Tallinnasse. 
Bussiga pealinna poole sõites ei adunud ma veel üldse, et kohe-kohe algab täitsa uus eluperiood mu elus. Kaks kuud näilist vabadust ülikoolist, mille jooksul tuleb sooritada oma erialapraktikad ja tegeleda potentsiaalse lõputöö teemaga. (Tegelikult oli plaanis kirjutada ka viimane Taani perioodi jooksul lahtiseks jäänud uurimistöö võiduka lõpuni, ent see (juba algusest peale mitte kõige tugevam) soov on uute elamuste ja muljete pealetungil üha enam hääbumas. "Tõtt-öelda pole sul ju neid ainepunkte vaja," nurrub mugavus, "ja milleks siis enda varjust üle hüpata, et taas kord endale midagi tõestada?!" (Ma ei tea, kas mu sisemine mugavus on väga elutark, nii et peaksin teda kuulda võtma, või lihtsalt laisk. Ilmselt mõlemat. Aga mulle meeldib mõelda, et pigem ikka elutark.))
Tallinna bussijaama jõudmise hetkeks oli mu kõrval istuv onu, kellega sai tee jooksul vahetatud rohkem kui paar sõna metsloomade talvitumisest, libistanud mu pihku oma visiitkaardi - kui uues linnas abi peaks vaja minema... Sellest žestist tiivustatud, jäin pingile ootama oma uut elukaaslast, kes pidi mu Piritale sõidutama.
Veebipoe inventuur täies hoos.

Oma Pirita elamise leidsin ehteestlaslikku teed pidi - ikka tutvuste kaudu. Pesitsen ema kunagise töökaaslase ema ja pojaga. Sellest, et Valter (viimatinimetatu) on muhe vend, sain aru juba siis, kui ta pani autos käima "Stairway to heaven'i". Veel paremaks läks siis, kui ta uuris, kas tahaksin enne kojujõudmist ka Prismast läbi hüpata.
Jagan temaga ülemist korrust, vanaema toimetab all. Majas heljub veel nõukahõng - eriti vannitoas, kus tulikuuma ja jääkülma dušijuga eraldab vaid pool millimeetrit dušinupu kruttimist. Pesemaskäik on seega alati karastav seiklus omaette. 
Mu tuba on minimalistlik, ent sisaldab endas kõike eluks vajalikku. Kohe radiaatori kõrval asub mu voodiase; sellele lisaks on mul veel kirjutuslaud tooliga, kapp ja lamp. Toolileenil asuvad lohakalt riided, nurgas seisab spordikott, laual lebavad läbisegi raamatud ja pall tahket sheavõid, mille olen Mondos sheavõid pakendades endale ülejääkidest kokku kaapinud, arvuti täidab muusikakeskuse rolli, akna ees ripuvad pitskardinad ja radiaator soojendab selga. Idüll missugune. 
See "loe ja saa targaks!" riiul on kõige ilusam asi, mida mu silmad eal on näinud! Tohututes kogustes väärt materjali kõigest, mida oluliseks pean - naistest, keskkonnast, vaesusest, kliimast, koostööst, ebavõrdsusest ja paljustki muust.
Aga mis sheavõipall? Ja mis Mondo? 
MTÜ Mondos teengi veebruaris-märtsis oma praktikat. Tegemist on Eesti suurima arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega tegeleva organisatsiooniga. Nende tegevusvaldkond on väga laiaulatuslik: õiglase šokolaadi kampaaniad, dokumentaalfilmiõhtud, seminarid, vabatahtlike lähetamised koostööriikidesse (nt Uganda, Afganistan, Keenia), noorte hariduse toetamine, hügieenitingimuste parandamine, naiste õiguste eest võitlemine, arenguriikide majandusliku toimetuleku suurendamine... Näiteks on koostöös Mondoga loodud Ghanasse naiste sheavõitsehh ja korvipunujate tsehh, Keeniasse põllumajandus- ja õmblusühistu.  Nende naiste toodangut imporditakse õiglase hinna eest Eestisse, kaubaga saab tutvuda Mondo kontoris ja Mondo veebipoes (mida haldan muideks mina, sotsiaalse ettevõtluse praktikant. 8) Luban, et valik läheb vingemaks ja müüki tuleb seninägematut kaupa - ega ma ilmaasjata viimast kaht päeva ninapidi white box'is tooteid pildistades ei veetnud!). Ostud on personaalsed - näiteks on korvidel kaasas foto samast naisest, kes korvi punus. Säärane vahetu side tootja ja tarbija vahel on äärmiselt liigutav.

Ja muide, veebipoest ei pea tingimata iseendale midagi soetama, et ometi head teha ja kogukonda toetada (promo, promo)! 15 annetud euro eest saab üks Afganistani tüdruk endale koolikoti, 40 eurot kindlustab päikesepaneeli Birma kooli, 11 euro eest viiakse läbi õmbluskursus Keenia naisele ja kuue euro eest saadetakse Keenia naisele kana. (Sõbrapäev on ju tulemas, teate küll.) Sellegipoolest: kui keegi soovib iseendale midagi soetada, siis võib üsna kindel olla, et sheavõi pakendasin oma armastavate kätekestega justnimelt mina. :) 
Olengi viimastel päevadel tegelenud erinevate pisiasjadega: toodete pildistamine, inventuur, klientidega suhtlemine, veebipoe keskkonna tundmaõppimine, sheavõi pakendamine, pakkide postitamine jne. Suuremas plaanis hakkan hoolt kandma - nagu juba kõlama jäi - veebipoe eest. Tegelikult käisid ka mingid Instagrami jutud... Instagrami platvorm on Mondol veel täiesti välja arendamata, nii et kui selle kuidagi käima saaks, peaks mu kommunikatsiooniteaduskonna professor küll mõnust habisema. Ja et mu poliitikateaduskonna professor kurvastama ei peaks, katsun ka mingit otsesemalt poliitikat puudutavat teemat oma praktikasse sisse põimida. Pidin märtsis saama enda korraldada vabalt valitud ürituse, nii et eks ma nüüd pean endaga aru ja kogun hoogu.
Mina ja mu käsi koos õiglase kohviga.
Mondo mees(või õigemini lõviosas nais-)kond on ülivahva. Tunnen end seal toimetades äärmiselt tšillilt. Lust on töötada tiimis, kus igapäevase chit-chat'i sisse põimuvad laused stiilis "ahjaa, täpselt nagu tookord seal Ghanas" (miski oleks nagu pildil valesti - tundub lihtsalt nii sürr, et kirjutuslaua taga istub malbe blond eestlanna ja nendib, et täpselt nagu tookord seal Ghanas...). 

Ümbruskond sümpatiseerib mulle samuti. Telliskivi! Käisin eile pärast tööpäeva kuulamas Maryliis Teinfeldti nullkuluarutelu ning talle küsimusi esitades jõudis mulle pärale, et tegemist on lihast ja luust inimesega, mitte kõrge ebajumalannaga. See oli üks igati tore arusaam. 

Sel noodil lõpetangi tänaseks ja poen põhku - brainstorm bakatöö võimalike pealkirjade teemal lükkub jällegi lähemale viimasele võimalikule tähtajale, kuid vähemalt sai üle pika aja blogitud! 

2 comments:

  1. Tore, et kirjutasid! Nüüd mul pilt selge :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Rõõm kuulda, et mu bakatöö brainstorm'i edasilükkamine ei ole liiva jooksnud! :D

      Delete