February 28, 2018

Vaikus enne tormi

Annan juba ette teada, et alljärgnev meeleoluspekter on aegunud: eile lõuna paiku oma mõtteid nördinult üles tippides jäi astumata viimane saatuslik samm, nimelt postituse avaldamine. Tänaseks on kanged tundmused kõvasti lahjenenud - nagu oleks keegi supilusikatäiele vanaema suhkrusele mustsõstrasiirupile kaks kanistritäit allikavett lisanud ja ära seganud. Sellegipoolest luban postitusel armulikult ilmavalgust näha - natuke mustsõstramekki on allikaveel siiski veel juures ja kogu aeg ei peagi kirjutama suhkrust ja jahust ja maasikavahust. 
*
Ma teadsin, et ei saa igavesti jääda elu laineharjale purjetama. Ma teadsin, et mu tavapärane rahulolu kipubki sinusoiditaoliselt lainetama. Ma teadsin, et puhutine mõõn on vajalik elu tõusudele väärtuse lisamiseks. Ja ometi on mind tabanud ajutine madalseis (või mis madalseis, pigem lihtsalt viimase aja suurest õnnest märksa madalam seis) pärast niivõrd fantastilist vahusel laineharjal surfamist ja hoovustega muretult kaasa liuglemist karjuvalt morjendav. 
Veetsin eile terve pika päeva sügavas diskussioonis iseenesega, et oma segased tundmused sõnadesse teisendada. Rääkisin kõigile neilegi, kes parajasti kuuldekaugusesse sattusid. Mul on veel erksalt meeles viimane jutuajamine keskkooliaegse kirjandusõpetajaga - sõbrannaga, nagu kirjeldaksin meie suhet nüüd, mil olen end õpilase madala rohujuure staatusest välja rebinud. Sõime ta Raadi pesakeses minu küpsetatud porgandipirukaid ja vestlesime keele võimust. Täpsemini sellest, kuidas me sõnavara määrab suuresti selle, millisena maailma tajume. Tema sõnul on primaarse sõnavaraga inimene suuteline kogema üksnes primaarseid tundmusi (viha, õnne, solvumist), samas kui laiema sõnavaraga inimene eristab ka keerukamaid tundmustekihte. Loogiline ju: kuidas saakski inimene tuvastada endas härdumuse, kui ta pole kindel, mida see tähendab... Samast loogikast lähtuvalt saavat sõnade abil tegeleda ka iseenda kurbusega: eks õnnetusetunnegi lokka paljuski selle najal, et inimene ei oska iseendale sõnastada, mis täpselt õnnetuks teeb. Ja kui ise ka aru ei saa, kuidas siis üldse paranemist loota...
Ma usun, et sain sisemiste diskussioonide ja iseendale probleemi edasi-tagasi ketramise ja leierdamise tagajärjel oma hingemõõna põhjusele enam-vähem pihta küll. Müsteeriumiks jääb, kas tegemist on hootiste virtsapiiskadega, mis end muidu päikeselise ja selge taevalaotuse taustal ilmutavad, või tuleks end valmis panna suuremaks roojalaviiniks. Eks me näe!! 

Aga tegelikult on ju kõik hästi. Kuulasin eile Diana ettekannet Uganda ratastoolis naistest, kelle elujärg on alles hiljaaegu koostöös Mondoga hüppeliselt paranenud, ja jäin pärast tööpäeva lõppu kuulama veel Mondo Akadeemiat Põhja-Korea poliitvangide teemal. Ei olnud üleüldse kerge kuulamine. Kalibreeris sisemaailma ja iseenese murede tähtsu(setu)se korralikult ära. 

No comments:

Post a Comment