January 18, 2018

Mõtteid ostukärust

Meeleolumuusikat 
Ühel krõbedal jaanuariööl kuskil kahe ja kolme vahel ostukärus koju vuhisedes - mõistagi keset autoteed, et oleks ikka suurem tõenäosus lollist peast surma saada (pesuehtne nicholassparksilik "What happens if a car comes?" - "We die"-laadne filmistseen mu oma elust) - tundsin end elavamana kui kunagi varem. Karge põhjatuul lennutas järjepideva jonnakusega juukseid vastu nägu, mis kleepusid kohemaid huulepalsamisse, ja puhastas samas ka tolmunud mõttekambreid. Siinkohal katsun valada need üürikesed ideevälgatused sõnade vormi, ehkki ebaõnnestun tõenäoliselt juba eos. 

Taani periood on toonud mu ellu imelise oskuse klammerduda igapäevaelu pisimomentide külge. Eks sel ole üpris konkreetne põhjus, nagu jõulueelses postituses sai ka juba südant puistatud: mu päikesekullane suhkruhõnguline mannavahumekiline romanss, millele pole tõenäoliselt määratud kuigi pikka iga. 
Kindlasti saaks suppi pärast mu kojulendu suure vaevaga pooles vinnas podisemas hoida, ent ehk ei maksa. Kummalgi meist pole aimugi, mida tulevik toob. Mõlemad tahame ajada oma rida. Poole südamega oma teise poole küljes rippumine, iseenese soovide pidev lahjendamine ja ohvrite toomine lämmataks piinava aeglusega meid mõlemaid. Mis ei tähenda, et see ei võiks toimida. Kindlasti võiks! Usun lihtsalt, et meil kõigil on kirjeldamatult palju võimalusi saamaks erinevais paigus erinevate inimeste kõrval õnnelikuks. Ehk peitubki elu ja inimsuhete võlu voolamise aktsepteerimises - äkki tulekski tervitada parajasti kevadise paisuveena ellu tulvanud inimesi sooja naeratusega, lubada neil enda südamesse pesa ehitada ja neist joobuda, kuid (ja see on nüüd väga tähtis!) lasta neil minna, kui aeg on küps. Usun siiralt, et elul on meile varuks veel palju paisuvesi, kui vaid söandame lahti lasta (mis ei tähenda sugugi unustada) ja vooluga kaasa minna. Rääkisin ka vanaemale sellest teooriast - ta arvas, et olen peast puhta soe.
Ühtlasi on mul teinegi teooria, nimelt: me praegune seis on nõnda kirjeldamatult kaunis just oma mittejäävuse tõttu. Oleme vägagi teadlikud peade kohal vasardavast tähtajast - täpselt kaks nädalat lahkumiseni - ja klammerdume teineteise potentsiaalsetele hõõrdekohtadele keskendumata koosveedetud aja külge. Teadvustame äärmiselt selgelt ühiseid momente. Ostukärus kojuvuhisemist. Südaöist kokkamist. Isiklikku karaokepidu voodilinade vahel kuskil kosmilises ärkveloleku ja uinumise vahepealses seisundis. Hommikust banaanipannkookide lõhna. Veekeetja podinat ja auravat piparmünditeed. Hambapesu. Tantsuõhtuid ja matku ja lauamänge ja uisutamisi. Pilke ja puudutusi ja neid ilusad-ilusad sõnu, mis kõnelevad sellest kohmakast a-tähega tundest. 
"It's going to be one of my favourite memories," kuulsin ühel õhtul mõrkjasmagusaid sõnu. Tunnen ise samamoodi. Kas poleks siis mitte patt seda mesimagusat nektarit kunstliku kuumutamisega kibedaks ajada?? Kust ma seda teadma peaksin, ah...
Aga aitab nüüd sellest läilast "The Notebook'i" ümberjutustamisest! Ehkki mu elu raskuskese on hetkel vägagi kindlalt kallutatud ühes teatud suunas, olen jõudnud veidi ka muid tähelepanekuid teha.
Olen mõelnud kodu definitsiooni laienemisele, näiteks. Kuidas mugavustsoonist väljumine, mille vajalikkust nii palju toonitatakse, ei tähenda mitte üksinda kõleda kesa peal vilu käes kükitamist, vaid uute soojade pesakeste loomist. Mõistmine, et kõikjal võib õnnelikult elada ning et ma ei pea ehitama oma maja ilmtingimata sellesama papli alla, kus mu vaarisa ja -ema esimest korda käest kinni hoidsid, et kogeda enneolematut õnnetunnet, on avanud minu jaoks täiesti uue maailma (mis ei tähenda, et mu meeli ei kõditaks mõte Eestimaa pinnale oma peenramaa ja moosiriiuli rajamisest). Adun nüüd selgelt, et mu kodud paiknevad teistes inimestes, pilla-palla keset maailma laiali. Selle asemel et nutta taga neid, keda parasjagu ei ole (oh, kui palju olen unistanud rändmuusiku elustiilist, kes kannab instrumentide asemel kaasas hoopis oma kõige kallemaid inimesi!), tuleb nautida nende seltsi, kes parajasti läheduses. Mis toob meid tagasi viivudes elamise ja tänulikkuse juurde. Oo, kuidas mulle meeldivad pisihetked! 
Selle peale soovitan ka üht üpris hiljuti loetud muheda alatooniga artiklit, mis oma iseäralikul, ent armsal moel paneb südamele, et elada tasub juba praegu, mitte kunagi hiljem ebamäärses tulevikus, mil meil on piisavalt... (vali lünka sobiv: raha, aega, prestiiži...). 
Suured eesmärgid on mõistagi samuti toredad. Selles pakitsevas uudishimus, mis kõrvetab rinnakorvi, on midagi äärmiselt paeluvat, tiivustavat ja edasiviivat. Samas ei leia ma, et elukestev selle suure unistuste poole rühkimine on ainus eeldus õnnelikuks eluks. Kindlasti mitte. Ei tasu sattuda ahastusse ja karta, et elu läheb raisku, kui silme ees polegi seda üht unistust. Piisab ka sellest, kui jagada oma kirg väiksemate eesmärkide vahel, mida elu järjepanu nina ette saadab. Ka sellise taktikaga on väärt elu garanteeritud. 

Olen küsinud endalt viimasel ajal sageli, kus näen end aasta pärast (aasta pole ju ometi nõnda lai ja abstraktne üksus?). Kristalselt ausaks jäädes pean aga vastama, et mul pole kõige õrnematki aimu. Kus iganes. Peaasi, et iseenese kallal töötamas ja rahul. 

Tegelikult oli mul plaanis kirjutada veel surmast, Kundera olemise talumatust kergusest, Jürjensi värsireast "minu sees on tuhat elu", mis haakub niivõrd kenasti Hesse "Stepihundiga", ja Tõnu Õnnepalu "Valede kataloogist", mille surma romantiseeriv hoiak ja elutülpimus mind nii tohutult ärritavad (ehk ei hakkaks need mõtted mulle niimoodi vastu, kui kuuleksin neid 105-, mitte 55aastase mehe suust), kuid las jääda nad praegu veel mustanditesse oma aega ootama.

//Pildid klõpsas muidugi Martin.

No comments:

Post a Comment