January 22, 2018

Minu elu prükkarina

Nüüd, kus mu novembrikuus kirja pandud prügisukeldumisteemaline artikkel on viimaks ülikooli ajalehes avaldatud, on tagumine aeg heita valgust sellele toiduraiskamise vastu meelestatud maailmale, mis on kujunenud harjumuspäraseks osaks mu igapäevaelust, ent jäänud väljateenimatult blogimaailma kulisside taha. 
Lühidalt kokku võttes pole mu prügisukeldumise vaimustus kuhugi kadunud - vastupidi. Mul on juba harjumuseks kujunenud tühjade kottide kaasaskandmine, sest mine sa tea, kunas koduteel mõnest ahvatlevast toidumoona raskuse all ägisevast konteinerist möödun, eks. Küll aga on muutunud mu toidupäästmise taktika - aasta eest uut prügimaailma nuusutades (ülekantud tähenduses mõistagi; tegelikkuses katsusin oma haistmismeelt ignoreerida) tegutsesin rohkem omapäi, maandades oma adrenaliini ja maailmaparandamismõtteid regulaarse konteineritühjendusega. Nüüdseks olen nihkunud rohkem kollektiivsele tasandile, mis on säästnud mind ennast konteinerites kümblemast. 

Oma suureks õnnistuseks leidsin kohe Taani kolides säärase võrratu kontsepti nagu Folkekøkken -people's kitchen, nagu kutsume seda siin maakeeli. Põhiidee seisneb selles, et igal pühapäeval on meie kasutuses ruumikas köök, kuhu kogunevad igasugused huvitavad karvalised-sulelised - nii taanlased kui ka rahvusvahelised -, et üheskoos kokata. Laupäeviti saame tasuta lademetes puu- ja köögivilju, mida farmerite turul müüa ei suudetud, ja käesolevast valikust johtuvalt nuputame, mida võiks valmistada. Toit on alati suurepärane ja valik rikkalik. Meil on välja kujunenud küllaltki kokkuhoidev põhiliikmete grupp, keda võib silmata pea igal nädalal, ent alati leidub ka uusi inimesi, kes südamlikkusega vastu võetakse. Jõulude eel kuivas people's kitchen'i ring päris kokku - eks see oli suuresti sessi ja kõikvõimalike jõulupidude teene, et istusime detsembri lõpus pidulauas vaid kaheksakesi -, ent uus aasta on endaga kaasa toonud nii vanad kui ka uued näod. Eile oli meid hinnanguliselt kolmekümne ringis. 
Ka Norras toimis Folkekøkken'i kontsept päris hästi, ehkki pisut teises võtmes: meid ei oodatud mitte ise kokkama, vaid õhtul kuskil kaheksa paiku 50 krooni eest sööma. Folkekøkken'i tiim oli päeval ise vaaritanud. Jõudsin ka sinna paaril-kolmel korral, ent siinne rõõm ühisest kokkamisest-nuputamisest on kordades suurem.

Usun, et valisin Taani kolimiseks just õige aja - olin oma üürikese semestri jooksul tunnistajaks ka FællesSKABET'i avamisele. Tegemist on visiooniga, mille kohaselt saavad inimesed omavahel toitu vahetada. Kord nädalas täidetakse külmkapp projekti eestvedajate poolt toidupoolisega ning seejärel kutsutakse Facebooki vahendusel kõiki üles toitu koju viima. Samas võivad külmkapi sisusse panustada ka teised - nii hardcore-prügisukeldujad, kes on saanud suure noosi osaliseks kui ka täiesti tavalised lihtsurelikud, kes on näiteks reisile minemas ega soovi toitu raisku lasta. 
Sarnane kontsept töötab väga edukalt ka Rostockis - meil on WhatsAppis oma grupp, mille vahendusel antakse regulaarselt teada, millal on midagi juurde toodud. Tegemist on elu hõlbustava vahendusprotsessiga: kel pole soovi ega huvi ise konteinereid mööda käia, see saab oma tasuta toidukraami vägagi mugavalt ühest allikast kätte.
Siin nad siis on - tasuta külmik ja kapp Taanis:
(Muide, need kuldsed karbid üleval vasakul on täidetud šokolaadiassortiidega.)
Saksamaal toimusid veel kõikvõimalikud aiapeod ja piknikud. Seal on äärmiselt levinud Wohngemeinschaft'ides elamine - teatud linnaosades on tihtipeale enamik maju okupeeritud õpilaste poolt, kes jagavad omavahel sealseid kortereid. Eks sarnaste maailmavaadetega inimesed kipuvad lõpuks ikka kokku saama, mistõttu on Rostockis kujunenud välja nii mõnigi üliõpilaskorter, mis on üle linna tuntud oma aiapiknike ja praasnike poolest. Väisasin kevadel neist nii mõndagi ja lõpetasin tänu pranslasest Philippele isegi ühe Wohngemeinschaft'i aiapeo korraldustiimis. Käisin selle raames kahe sakslasest kutiga oma elu esimesel harcore-prügisukeldumise tuuril (autoga ja puha!) ning veetsin järgmise pärastlõuna koorides-hakkides-lõikudes-viilutades. Õhtuks oli aed täis inimesi, melu ja muusikat. Konkreetset tasu vaeva eest ei küsitud - mõni oli kodust koogi või küpsetatud leiva kaasa toonud, mõni poetas sümboolse summa annetuspurki (mille sisu, muideks, kulutati heategevuslikul otstarbel). 

Ainuüksi mõte aprillikuus säärasesse melusse naasmisest täidab mu elevusega. Tõtt-öelda olengi hetkel uue kodu otsinguil, sest ühikaelu ei tõmba enam. Mõnes ülalpool kirjeldatud Wohngemeinschaft'is lõpetamine oleks mõistagi kullaauku sattumine, ent ma ei kiirusta ajas ette. Üks samm korraga - kui ma ka ei lõpeta omadega majas, mis korraldab linna vingemaid aiapidusid, saan neist siiski osa võtta. Tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida.

2 comments:

  1. Lugesin artiklit ka, see on väga huvitav! Postitus ka muidugi, kuid ehk vähem üllatuslik mu jaoks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tore kuulda, kui mu ajakulu selle artikli kallal nokitsedes on täie ette läinud! Aitäh heade sõnade eest!

      Delete