January 24, 2018

Ellujäämisretk

Meeleolumuusikat
Laupäevahommikul unise pilguga rongiaknast välja vaadates, Erki Pärnoja Himmelbjergetit kuulates ja sellest samast Himmelbjergetist mööda vuhisedes, mida me oma eelmise päeva sõgeda matka vältel külastada ei jõudnudki (teen sellest kohe juttu!) mõtlesin, et pagan küll. Oli see vast öö! Ei tea, kas Erkil olid meloodiat kirja pannes seljataga sarnased elamused... Igatahes omandas tema tõlgendus Himmelbjergetist minu jaoks sootuks uue tähenduse.

Kõik algas ju vägagi paljulubavalt. Pidime hommikul Aarhusest umbes 50 kilomeetri kaugusele Silkeborgi hääletama, et siis oma matkaga alustada. Google Maps tõotas, et teekond meie broneeritud varjualuseni vältab kõige rohkem kolm ja pool tundi. Käkitegu! Mõtlesime viieks, maksku mis maksab, kohal olla - läheb ju pimedaks. Arvestasime paraja ajavaruga - kella üheteistkümneks olime juba ühe teoloogiatudengiga Silkeborgi sildi alla jõudnud. Jäi üle vaid suund võsa poole võtta ja ulualune üles otsida. Meie sohver oli ise, muideks, tegelikult teel ülikooli (st Aarhuse südalinna), ent korjas meid linna äärest peale ning otsustas, et mis see väike ring talle siis ära ei ole. Teel Silkeborgi rääkisime lunastusest ja piiblist. Päris kindlasti oli see üks mu elu kirkamaid pöidlaküüte - teoloogiatudengiga võistleb üksnes üks isehakanud režissöör, kes abiellunud oma naisega Las Vegases viis korda üksnes 24 tunni jooksul ja pääsenud sellega Guinessi rekordiraamatusse. Ja kokku olevat ta oma abikaasaga abiellunud seitse korda. Nad tundusid vähemalt piltide põhjal väga õnnelikud.
Olukord hakkas kiskuma kiiva, kui me ei olnud kella poole viieks mitte oma ulualuse läheduseski. Himmelbjergetini andis veel samuti astuda. Otsustasime seda hommikul kaema minna, sest pimedas ei oleks me temast tõenäoliselt teab mis suurt rõõmu tundnud, ja lõime käega ka oma algsele ulualusele. Guugeldasime teisi ööbimispaiku. Eeldasime, et eelnev broneering polegi nõnda vajalik - kes meid ikka keset jaanuariööd mõnes hütis ees ootab, eks. Niisiis seadsime sammud lähima suunas. Seda andis alles otsida. Meie peale vajus jaanuariöine pimedus, nii et koukisime kottidest taskulambid ja juhindusime kottpimeda metsa sees üksnes habraste valgusvihkude toest. Leidsime suure vaevaga õige koha - üksnes selleks, et avastada, et see oli vaid tühipaljas telkimisplats. Telki meil ei olnud, nii et minu peast käis läbi mitu mõtet: (a) kõmpida tagasi linna, võtku see pealegi pool ööd; (b) vilistada ning keerata ennast kuuse all magamiskotis kerra.
Koondasime mõtteid ning otsisime Google Mapsi satelliitvaate abil üles lähima maja, mis jäi meist poole tunni kaugusele. Võtsime otsustavalt suuna sinnapoole, et paluda hardalt küüti Silkeborgi. Sealt edasi oleks valikut juba palju: kas leida mõni ulualune või hüpata ehk veel mõnele hilisõhtusele rongile Aarhuse suunas. Selle küllaltki lühikese teekonna jooksul vajusin põlvini mutta ja tõmbasin ära midagi oma põlveõndlas - muid vapustusi õnneks üle elada ei tulnud. Õnnelikult päral, koputasime uksele ja kandsime ette pisaraid kiskuva loo sellest, kuidas oleme juba päev otsa metsas ekselnud ega suuda oma varjendit leida; kas pererahvas oleks palun-palun nii tore ja viskaks meid sutsti Silkeborgi, aitäh-aitäh. Pereisa sügas lõuga ja tuli enda arvates geniaalsele ideele: ta viib meid hoopis ühe teise ulualuse juurde, mis tema teada eksisteerib kohe päris kindlasti. Ju sai ta meie jutu serveeringust veidi valesti aru; uskus, et meie põhieesmärk oli ikkagi metsas ööbida ja linnaminek oleks olnud vaid algse plaani lahjendus. Niisiis seisimegi veerand tundi hiljem kolmekesi varjualuse ees ning enne veel, kui kuidagi reageerida jõudsime, oli pereisa "edu" hüüdnud ja kummide vilinal vilinal metsast välja tagurdanud.
Noh...
Ma ei ole päris kindel, kas seda kolmest püstisest puuseinast ja katuseviilust koosnevat seadeldist varjualuseks sai kutsuda. See tähendab, muidugi sai: oma põhieesmärki - varju pakkumist - täitis see kindlasti. Lihtsalt sõna varjualune kangastus mulle endale rohkem õdusa puuhütiga, umbes nagu meil tüdrukutega Norras vedas.
Tegemist oli äärmiselt terava ootused vs. reaalsus kontrastiga: teate küll, kuidas filmides juuakse praksuva kaminatule ees veini, sellal kui akna taga vingub maru, ja siis armatsetakse sealsamas karusnahkadel. Vahetasime pilgu, millest oli igasuguse kahtlusevarjundita selge: riiete ärakoorimine ei tulnud kõne allagi. Vastupidi: ajasime selga, mis vähegi kannatas, ja litsusime endid ühte magamiskotti (jah!!!!!! Sest kõigest, mis metsamatkale minnes maha võiks unustada, oli mu kaaslane koju jätnud oma magamiskoti...).
Magamisest ei saanud sel ööl juttugi teha: lõdisesime teineteise vastas, katsusime säilitada enam-vähem normaalset kehatemperatuuri ja ootasime hinge kinni pidades hommikut, et võiks juba püsti karata ja liikuma hakata. Öö kestis kaua. Kui hakkas heledamaks tõmbuma, hüppasime jalule. Kumbki ei maininud poole sõnagagi Himmelbjergetit - mõlema ainsaks sooviks oli võimalikult ruttu Silkeborgi jõuda, et rongiga koju (magama) sõita. Ka eelmisel päeval välja mõeldud kaunis plaan, mis nägi ette esmalt kohvikus maandumist ja enese kostitamist, läks vett vedama: haarasime kiiruga 7-Elevenist XL-mõõdus kohvid ja istusime rongi. Ja kuulasime Erki Pärnoja Himmelbjergetit.
Tagasi suurlinnas (sest Aarhus oma 300 tuhande elanikuga on siiski võrdlemisi suur linn), tõmbasime ninasõõrmeisse asfaldi hõngu ja kepselesime kui noored vasikad. Ah, tsivilisatsioon! Dušš oli sel hommikul eriti soe ja voodi eriti pehme. Ja mida rohkem aeg edasi tiksus, seda magusamaks muutusid ka möödunud ööpäeva läbielamised. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks (ja pakub häid lugusid, millega hiljem seltskonnas esineda)!

*Kõik pildid on püütud purki enne seda, kui olukord lootusetuks kiskus. 

No comments:

Post a Comment