November 11, 2017

Mandala

Tänane päev möödus heleroosa mulli sees - täpipealt Õnnepalu "Mandala" taktis. Võõrustasime korterikaaslasega mu itaallannast sõbrannat Violat, kes oli näinud Instagramis meie ühist rannas maalimise pilti ja avaldas soovi kampa lüüa. Mis meil selle vastu sai olla!
Ta oli juba enne kella kümmet platsis, nii et alustasime laupäeva kohta üpris varakult. Jõime liitrite viisi segiläbi erinevaid teesorte, mis Cecilia oli Rootsist toonud, ja andsime mõtetele-kätele vaba voli. Cecilia võttis ette suure paberilehe ja maalis üks ühele maha kullakarva foto meie ühisest varahommikusest jalutuskäigust metsas (see päikesekullane varahommik istub hetkel fotomaterjali kujul ka mu blogi mustandite seas ja ootab kannatlikult kõrvale mingisugust mõttearendust, et pretendeerida täisväärtusliku postituse tiitilile), kuid minul oli veel valusalt meeles, kuidas eelmisel korral loodust jäädvustada püüdes haledalt orki lendasin. Seekord läksin lihtsama vastupanu teed: võtsin ette kolm postkaardi mõõtu paberikildu ja piirdusin abstraktsete laikude, ringide ja niisama sulanduvate värvijuttidega. Tulemus kukkus mulle endalegi üllatuseks välja niivõrd tore, et veel samal õhtul said kõik postkaardid taha korralikud tekstid, aadressid ja postmargid. Hetkel norutavad nad umbes viiesaja meetri kaugusel pimedas postkastis, kuid esmaspäeval peaks kõigi eelduste kohaselt algama nende peadpööritav seiklus kodumaa suunas. Näen vaimusilmas juba pärlendavat õnnepisarahelki vanaema silmanurgas...

Ja ehkki sain oma postkaardikeste eest ka kaaslastelt kiita, jäi päeva suurimaks komplimendiks siiski Viola poolt pillatud "ma peaksin sind Spotify's follow'ima hakkama, nii mõnna"-kommentaar. Näib, et päev meie kamba diskorina läks täie ette!
Alumisel kahel fotol on teil võimalus imetleda Viola oskuslikke kõmufotograafi andeid - nimelt said fotod purki püütud nõnda, et minul polnud õrna aimugi, mis mu ümber toimus. (Mis - nagu nüüd aru saan -, ei pruugi tähendada mitte seda, et tema oleks end tohutult oskuslikult maskeerinud, vaid hoopis seda, et mina ise olin ümbritseva maailma suhtes tuim...)
Tõotasime endile pühalikult, et midagi sellist tuleb õige pea korrata - siis aga juba piparkookide, mandariinide, jõululaulude ja glögi seltsis. Ning iseenesestmõistetavalt valmivad siis meie hoolsate pilkude ja nobedate näppude all meeleolule vastavalt jõulumotiivid.
Eile öösel jalutasin Katrinaga mööda jõulutuledega kaunistatud tänavaid, näppasin ühe letile tõstetud (siiski maitsmiseks mõeldud!) karamelliseeritud mandli ja tundsin, kuidas tuulega minuni  kandunud tänavamuusikute "Merry Christmas everyone" akordid mu põski paitasid. See aeg on käes!

4 comments:

  1. asdfghj niiiiii vinge ja mõnus! Ootan juba jõulusemaid kunstiteoseid ka, sest ma ka juba ennast täielikult jõululainele häälestanud...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen meelitatud ja ohh, ootan juba ise ka! Nüüd tuleb lihtsalt moe pärast natuke aega vahele jätta, et mitte päris meeleheitlikuna mõjuda (13. novembril päkapikumütse ja leevikesi maalides)...

      Delete
  2. Milline tore viis laupäeva veetmiseks, mul tuli ka kohe meisterdamise ja nokitsemise tuju peale!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nokitsemine on tõesti tore! Mul on endal veel maik suus ja näpud sügelevad samuti lisa järele.

      Delete