November 6, 2017

Kõigest, mis vahepeal paljastamata on jäänud

Haha, megaintrigeeriv pealkiri, onju - selline, mis lajatab külma veejoana näkku ja halvab igasuguse mõttetöö. Mul on neile kuidas-sul-siis-läheb-kah-küsimustele alati keeruline vastata, sest juhtunud on ju nii-nii palju, ent samas ei midagi märkimisväärset. Annan endast parima!
***
Hiljuti käis mu peast läbi mõte, et elame siin korterikaaslasega nagu Tõnu Õnnepalu "Mandalas": joome õhtuti piparmünditeed, mängime klaverit, käime päikesetõusu vaatamas ja rannas maalimas (sellest kohe edaspidi). Ja mis kõige tähtsam, nüüd on meil kass ka! Tegelikult vist suisa kaks. Pärast seda esimest korda, mil alumistel piltidel esindatud triibuline väänik sisse söandas tulla ja ma ta (küllaldase kudistamise järel) minema kupatasin, avastasin mõnekümmend minutit hiljem ehmatusega, et akna taga põrnitseb mind pingsalt üks mustvalge kassiemand. Ta oli - tõsi küll - iseenda vaatevälja raskendanud väikese veeaurulaiguga, mille ta otse enda nina ette klaasile oli hinganud. Tundub, et kasside seltskonnas levis sõna kiiresti: korteris number 177 elavat kaks hella südamega vanatüdrukut, kelle ümber oma käpa keeramises polevat mingi kontimurdvat. Nüüd tiirutavadki siin vahelduva eduga mõlemad: mustvalge on sisse astunud korra, seevastu triibuline tunneb end meie pool nagu kuningas. Ta meelispaigaks on mu klaveri kõlakast, ent voodi sobib samuti hästi. Eriti neil haruharvadel laiskadel hommikutel, mil ta poolperenaisest vanatüdruku esimeseks ärkamisjärgseks mõtteks ei ole mitte "hakkaks nüüd tuhinal konspekteerima", vaid "hmmm, kuulaks parem mingeid lahedaid podcast'e".
Selgus, et mu korterikaaslane - säästan end edaspidi sellest lohisevast nimetusest ja pruugin ta sünnipärast nime Cecilia - on vilunud maalikunstnik. See poleks tohtinud mind sugugi üllatada, kuna ta on ka osav pianist ja valdab soravalt poole rohkem võõrkeeli kui mina, kuid sellegipoolest lõi see avastus mu mõneks ajaks veidike rööpast välja. Käisime üheskoos rannas maalimas, kusjuures maalimiseks saab nimetada vist vaid seda, millega tegeles tema: mina tõmbasin niisama pintsliga mingeid jutte ja täitsin rohkem emotsionaalse toe rolli. Aeg-ajalt tegin ta ümber tiire ja jäädvustasin ta maali edenemisprotsessi - nagu juba eos võis aimata, sobisin kaamera taha paremini kui lõuendi taha. Peagi võttis aga meie pildistamise üle hoopis šarmantne Jensi-nimeline tudeng, kes sattus puhtjuhuslikult mööda jalutama ning langes relvituna Cecilia võlu kütkeisse. Istus lõpuks, vaene tümaks tehtud mees, poolteist tundi meie kõrval kivi otsas, veeretas püüdlikult juttu ja saatis aeg-ajalt mu kauni kaaslase poole igatsevaid pilke. Tore noormees oli.
Aga Cecilia hilisem kommentaar pani päevale punkti: "Ma rikkusin oma pildi tema pärast täiesti ära, sest ma ei saanud üldse keskenduda ja lisasin muudkui kontrasti." :D

Olgu, olen nüüdseks küllalt maalinud (he-hee) endast pilti kui väikesest malbest vanatädikesest, kelle lõplikust imagost puuduvad vaid sukavardad ja kiiktool. Päris nõnda see siiski ei ole; tegelikult jagub energiat ka tegutsemiseks ja sotsiaalelu on täitsa arvestatav. Olen sahmerdanud mitmel rindel ja pannud käsi külge kõikjal, kus vähegi jaksu - selle tulemusena on mu ümber koondunud hästi mitmekesine ja huvitav inimestevõrgustik. Märkmik on pidevalt täidetud mingite sündmustega ja ehkki ma ei saa öelda, et ülikoolikohustused päris tahaplaanile oleksid jäänud, on nad paratamatult tagapool kui nad ideaalis olla võiksid... Ühe kursuse rongist jäin paar nädalat tagasi lootusetult maha ning selle püüdmiseks ootan nüüd eksamieelset ööd (enda vaimse tervise huvides loodan siiski, et nädalat!), mil mu keskendumis- ja õppimisvõimekust tõstab vana hea sõber paanikaatakk. Ülejäänud kursustega pean hetkel veel enam-vähem sammu, kuid mine sa tea, kui kauaks.
Sellistel hetkedel korrutan endale oma targa inglise keele professori tõetera "normally, good enough is good enough" ning küsin endalt, mida kahekümne aasta pärast rohkem mäletan: siinset värvi- ja tunnetespektrit või paari lisa research paper'it. (Võttes arvesse, et olen kõigi nende paper'ite sisud unustanud juba lugemisjärgseks päevaks, on vähe tõenäoline, et need veel ka mu neljakümnendal sünnipäeval kuskil teadvuses hulbivad.)

Seoses selle huvitava inimestevõrgustikuga veel: leidsin endale säärase koha, kuhu võin igal suvalisel hetkel sisse jalutada, teretades kõiki ja tundes end üleüldse väga koduselt: Tartus oli selleks paigaks Lille Maja, siin Godsbanen. Korraldasime paari nädala eest Godsbaneni kambaga Food Film Festivali, mis osutus nišifestivaliks - ega sellest suurt midagi ei teatud (see ei saanud olla küll tingitud meie liiga hilisest ärkamisest ja nigelast reklaamist, ei). Sellegipoolest pakkus korraldusprotsess suurt rõõmu, saime tiimiga kõvasti lähedasemateks. Peaaegu samade nägudega organiseerime kord kuus ka erinevaid dokumentaalfilmiõhtuid, mis on siiani kõik (jah, kõik need kaks!) väga vahvad olnud. Olen ka tuleva dokumentaalfilmiõhtu meediatiimis, täidan festivali fotograafi rolli ja täiendan järgemööda oma CV'd.
Tuul ja torm ja läänerannik, roadtrip 2017.
Olen varem juba poole sõnaga maininud Katarinat, oma pooleldi-Taani-pooleldi-Uus-Meremaa sõbrannat, kes elab mu läheduses. Just tema on see inimene, kes on toonud melu ka meie vaiksesse naabruskonda, mis koosneb muidu vaid noortest peredest ja vanapaaridest. Oleme nüüdseks endi päevakavadesse sisse juurutanud ühise söömistraditsiooni - leidsime, et kuna (a) me mõlemad peame nagunii sööma ja (b) elame teineteisele nii ahvatlevalt lähedal, võiksime seda ju koos teha. Käime mõlemad üpris regulaarselt dumpster dive'imas ja sõltume saagiõnnest - kord on tema külmkapp lookas juurviljadest-puuviljadest, sellal kui minu omas valitseb nukker tühjus, siis jälle vastupidi. Et saagiõnne ei oska kunagi täpselt ette ennustada, pole üldse haruldane, et saan õhtuti sõnumeid sisuga "mul on liiga palju lillkapsaid ja pliidil podisemas lillkapsahautis, tule siia" või "sa sidruneid ei taha?" Õnneks on meie saagiõnn vahelduv, niisiis võõrustamegi teineteist enam-vähem kordamööda.  
Dumpster dive'imisele plaanin endiselt omaette postituse pühendada - teen seda aga ilmselt pärast samateemalise artikli avaldamist ülikooli ajalehes (kusjuures, selle artikli kirjutamine saab nähtavasti olema hulgaliselt kõvem sõna kui aimata oskasin - avaldamise eest makstakse päris korralikult peale). 
Uudistest veel nõnda palju, et kindlustasin endale vist veebruariks-märtsiks praktikakoha Tallinnas. Verega pole ma veel kuhugi alla kirjutanud, seega ei tahaks midagi kõva häälega välja hüüda, ent paratamatult hakkasid mõtted seda rada pidi liikuma, et tunneli lõpus kumab tõepoolest valgus ja ülikooli lõpetamine tundub täitsa reaalne (kui ma siin midagi totaalselt pekki ei keera ning mu praktikaaruanded kevadel Rostocki ülikooli poolt positiivse peanoogutuse osaliseks saavad). Nende mõtetega kaasnes šokeeriv arusaam, et just praegu on üsnagi viimane aeg mõelda, mis edasi. Mul asetseb juba pikemat aega järjehoidjaribal kaust nimega "tulevik", kuhu olen põhjalikumalt süvenemata koondanud kõikvõimalikke projekte, stipendiume, õppeprogramme ja pakkumisi. Viga on aga selle kausta abstraktses nimes, sest mulle näib üha enam, et  piir kaugel silmapiiril terendava tuleviku ja oleviku vahel on ähmastumas. See, mida varem ristisin tulevikuks, ongi käes. Juurdlesin endamisi, kas kausta nime vahetamine utsitaks veidi rohkem plaane tegema - teate küll, kui ma näeksin ikka iga kord arvutit avades järjehoidjaribal kausta nimega "VÄGA PAKILINE!!!! VIIMANE VÕIMALUS!", mõjuks see plaanide tegemise mõttes kindlasti ergutavamalt (sõber paanikaatakk tuleks ehk samuti appi). 
Siinkohal meenus üks tragikoomiline dialoog eelmise nädala roadtrip'ist:
Mina: "...ja üleüldse näib mulle, et ma olen kõik oma tähtajad maha maganud."
Teised: "Mis tähtajad siis?"
Mina: "Tuleviku."
Roadtrip oli võimas! Sõitsime kaheksase pundiga mööda lääne- ja põhjarannikut, matkasime ning ahmisime endisse Taani loodust. Siin on hästi eriskummaline valgus, mis on inspireerinud paljusid maalikunstnikke ja mida peab lihtsalt ise nägema (kumab natuke läbi ka "Taani tüdrukus"!). Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada... pilved on kontrastsed ja varjundirohked, taevast langevad maale pühaliku valguse kiired ja maapind kumab kergelt hõbedase helgiga - nagu oleks keegi tervele loodusele Instagrami filtri peale tõmmanud. 
Särtsu lisas meie reisile veel asjaolu, et olime seiklemiseks valinud kõige tormisema nädalavahetuse. Terves riigis anti tormihoiatus ja laevad jäid kohusetundlikult sadamasse. Öösiti kuulasime oma voodites lainete laksumist ja tuult, mis rebis halastamatult puid ja katuseid. Meid kõiki valdas sügav tänutunne, et olime viimasel hetkel maha laitnud esialgse südi telkimise mõtte ja otsustanud airbnb'de kasuks. Meil vedas majutusega tohutult, sest saime vaid sandikopikate eest luksuslikud häärberid ja elasime nagu kuninga kassid (õigemini nagu see triibuline kassipoeg hetkel meie pool). Mõnikord peab vedama ka!
Päevasel ajal oli tuul küll rahulikum, kuid kindlasti mitte rahulik. Liivadüünidel kõndides tuli pea täielikult salli sisse mässida, et vältida nõelteravaid liivateri. Tuul lennutas liiva vastu nägu sellise hooga, nagu oleks keegi liivapaberiga nahka kraapinud. Leidsin liiva oma juustest veel pärast mitmekordset pesugi ja iseenda suureks jahmatuseks mitu päeva hiljem silmadeski. Aeg-ajalt kerkisid silmanurkadesse iseenesest soolakad pisarad, et mu silmadesse kogunenud kõrbe üle põsenukkide kõnniteele pillutada. Niimoodi ma siis mööda tänavat astusingi nagu Grete "Hansus ja Gretes", liivarada järel. 
Nüüdseks peaks kõik väljas olema.
Skageni sõbralikud hülged ja koduranna päikesetõus, oktoober 2017.
Selle hülgepildiga meenus, et veel ilmatult kaua aega tagasi külastasin Skagenit, mida iseloomustas täpselt samamoodi eriskummaline valgus, vilisev tuul ja lainete kohin. Nägin oma silmadega rohekassinise ja sinakashalli mere ristumist, mis omavahel ei segunenud - kui keegi peaks kunagi seisma dilemma ees, mida Põhja-Taanis teha, siis see on kindlasti must-see! Ja muidugi need sõbralikud (või lihtsalt laisad?) hülged!
Vot nii! Loodan, et selle postituse käigus sai valgust heidetud enam-vähem kõigele*, "mis vahepeal paljastamata on jäänud".
*või noh, peaaegu kõigele - teatud olukorrad külvavad nii suurt segadust, et ma ei oska isegi mingit seisukohta võtta, rääkimata siis kirjutamisest-analüüsimisest :):):):)
Peatse kirjutamiseni!

6 comments:

  1. Oo praktika Tallinnas, sellepärast sa siis oledki mulle külla tulemas! :)

    ReplyDelete
  2. Maris, selle postitusega tegid küll kadedaks! Nii loodusvaadetega, seiklustega kui ka praktikakohavõimalusega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha, naljakas, et praktika oli ainus osa selles postituses, mida kirjutades käsi natuke värises, kuna mul pole selle osas veel 100%list kindlustunnet, aga just see näis postitusest meelde jäävat :D

      Delete
    2. Oh, sa elad tõesti unistuste elu.
      Mul on selline küsimus, et kui hästi saab Erasmuse vahetussemestriga keele selgeks? Kas võiksid kirjutada, kui hästi/mis tasemel sa praegu norra keelt räägid ning prognoosida, kuhu maale semestri lõpuks taani keelega jõudnud oled?

      Delete
    3. Oi, olen kõrvust tõstetud! :)
      Tead, sõltub täielikult iseenese motivatsioonist. Kui olla keskmine Erasmuse tudeng (nagu mina Norras), kes võtab küll keelekursust, aga elab tunniväliselt siiski ingliskeelses keskkonnas (ei vaevu otsima kohalikke, kellega purssida), jääb keeleoskus napiks. Sain Norra-semestril grammatika selgeks (mis tuleks praegu muidugi üle vaadata), mõistan nüüd enam-vähem lihtsamaid tekste lugeda ja saan mingi algelise vestlusega hakkama, aga "Fausti" ei loeks ja mingisse väitlusesse ei roniks pigem. Samas nägin kõrvalt, et sorav norra keele omandamine ühe aasta jooksul oli täiesti võimalik - see nõudis aga suuuuuurt pühendumust (loe: pidevat praktiseerimist). Kahjuks lendas semester mööda, ilma et oleksin jõudnud pühenduma hakatagi, ja olingi koduülikoolis tagasi. Sel põhjusel ei võtnud ma siin ka taani keele kursust - teadsin, et mul ei ole SUUREKS pühenduseks aega ja eeldasin, et basic keelekursus oleks põhimõtteliselt aastataguse norra keele kursuse copy-paste, lihtsalt kergelt teistsuguste sõnade ja kõladega.
      Nii et natuke tajun, mis mu ümber toimub, aga olen siiski üdini sõltuv taanlaste imeheast inglise keele oskusest.

      Delete