October 24, 2017

Mina ja mu ülikoolid

Siin ta lõpuks on - pikalt plaanitud ideerägastik blogipostituse kujul. Põhjus, miks olen ülikoolipostitust nõnda kaua edasi lükanud, peitub tõsiasjas, et kui veeretasin oma peas sinna-tänna erinevaid mõttekilde ja tähelepanekuid ühest või teisest haridusasutusest, millega olen viimase kahe aasta jooksul rinda pistnud, tundus üldpilt nõnda haldamatu segapundar, et andsin juba eos (peaaegu) alla. Õnneks mitte täielikult - viimases hädas proovisin siia-sinna turritavat mõtterägastikku halastamatult hekikääridega kärpida. Tundub, et mitte päris edutult: mul õnnestus taandada see hüper-multi-dimensionaalne tohuvabohu üpriski normaalsele (ja lakoonilisele) tabelile. Sellest kohe edaspidi.

Millised intensiivsed kaks (ülikooli)aastat on need olnud! Kohvrid ja kolimised, uued näod ja reeglid, linnad ja keeled ja käitumismallid... Kui tõele au anda, olen omadega üpris läbi. Sugugi mitte võtmes, et enam üldse ei taha, jaksa ega suuda - tegelikult naudin üliõpilase staatust väga ja kui vaid saaksin, jääksingi vist elu lõpuni õppima (selle asemel, et mingit päris tööd teha) -, kuid ei saa salata, et igatsen vaheldust. Hetkel tiksub tagakuklas mõte, et pärast uue semestri lõpuspurti, kaht praktikumi ja lõputöö kaitsmist (kui kõik laabub plaanipäraselt, mõistagi!) võtan aja maha. Olen kurgumulguni küllastunud nendest formaalsustest ja viitamistest ja lõpututest tsiteerimistest... Aga see on juba sootuks teine jutt! 

Siinkohal juhin teid põgusalt läbi viimase kahe aasta pildikollaaži: (1) 2015. aasta septembris verivärske tudengina Juuliusel kätt surumas (esimest korda iseseisva elu peal, võtsin Tartu kodust kaasa terve autotäie eluks vajalikku kraami); (2) umbes kuu aega hiljem esmakordselt oma Rostocki campus'e ees (tulin kahe kohvriga ja lasin emal korralikult pakke järele saata); (3) 2016. aasta sügisel õnnelikult Bergenis (ühest kohvrist piisas, ema saatis kastiga õunu); (4) 2017. aasta sügisel vähemalt niisama õnnelikult Aarhuses (tulin kohvriga ja emaga jäi justkui jutt, et ta saadab midagi kui tarvis, ent seni pole me veel sel teemal suhelnud...(venitasin postituse avaldamisega liiga pikalt, ta jõudis talvemantli saata)).
Enne veel, kui tabeli kallale asun (mis asub järgmise piraka tekstilõigu all), toon eraldi välja, et kõik, mis sinna kirja sai, on üks suur subjektiivne üldistus; mu muljed TTÜst päädivad pelgalt kahenädalase sealolekuga enne Saksamaale lendamist, mille jooksul ma kõigisse loengutesse ei jõudnud, ning ega ma Aarhuseski veel teab mis pikka aega õppinud ei ole (aga õnneks ei takista see üldistamast)! Kui see teid ei sega, siis olete igati oodatud mu tabeli seletust lugema!

Suhted professoritega. Nii Aarhuses, Bergenis kui ka Rostockis olen tundnud, et mind koheldakse kui võrdset. Professorid ei trooni kuskil peadpööritavates kõrgustes, nii et tuleb põlvili laskuda ja pea kuklasse ajada, vaid rõhuvad ise igati võrdsusele ja vendlusele.  Aarhuses ja Bergenis tehti kohe semestri alguses selgeks, et oleme kõik sina peal ja uhkeldavad fraasid meievahelistes meilides nagu "sincerely yours" on üleliigsed; Aarhuses lisandus sellele veel professorite kõrge huvi meie rahuolu edendamise osas: pea iga tunni lõpetab väike tagasisidering, mille tulemusena muutub päriselt ka õppetöö struktuur, kui keegi meist peaks mõnele kitsaskohale viitama. Rostockis käib viisaka pöördumise juurde küll "Herr" või "Frau" ja vastav perekonnanimi, kuid Bergenile ja Aarhusele omane familiaarsus on ometi säilinud. Üks mu lemmik-Herr'idest tavatses alati, käed laiali ja naerukurrud sügavale näkku uuristatud, terve seminariruumi poole pöörduda, justkui tahaks heatujuliselt kõiki ruumisviibijaid emmata. Seevastu säilis Tallinnas täiega õpetaja ja õpilase vaheline õhustik: oli selgelt tunda, kes troonis hierarhiaredeli tipus ning kes kobas alumistel pulkadel. 
Suhted kaaslastega. Aarhuse kohta on kõige kergem vastata: suhted on soojad. Juba enne semestri ametlikku algust grupeeriti meid mitu tiiru ümber ja ühendati igatepidi, et me üksteist tundma õpiksime. Ponnistused on vilja kandnud: ruumi sisenemine ei ole individuaalne akt, mille käigus naeratatakse ehk ühele-kahele tuttavale näole, vaid rohkem nagu keskkoolis oma klassi keskele astumine. Kõik on enam-vähem teada kujud. Õppetöö toimub samuti suures osas gruppides ning lisaks sellele oleme veel tunniväliselt pisematesse konspekte jagavatesse salkadesse koondunud, et natukenegi viilida ja koormust jagada. Nii Bergenis kui ka TTÜs olid õpilastevahelised suhted jahedamat laadi. Mingit tähelepanuväärset muljetamist-grupeerumist ei toimunud, pigem sisenesid kõik oma arvutitega, kuulasid ära õppejõu jutu ja tõttasid siis edasi. Tärnid lisasin tabelisse toonitamaks, et kaaslased ei olnud kindlasti ebaviisakad või üleolevad - lihtsalt loengutesse ilmumise ajendiks polnud sotsialiseerumine, vaid ainepunktide kogumine. Rostockiga on keerulisemad lood. Olen seal veetnud rohkem aega, näinud erinevaid õppevorme ja õppinud kahes erinevas teaduskonnas (nii poliitikas kui ka meedias)... Long story short: sõltub! Üldiselt meeldivad mulle politoloogid oma vahetuse poolest rohkem kui meediatudengid, ehkki ilmselt on see põhjustatud asjaolust, et olen nendega lihtsalt rohkem aega veetnud (ja sinna vahetuse levelile küündinud). 
Jooksvad kodutööd. Selle üürikese aja jooksul, mil TTÜs õppisin, mässasin ja stressasin igasuguste jooksvate pisiülesannetega, mis tuli järgmiseks nädalaks sisse anda. Ülejäänud ülikoolides sellist asja reeglina ei esine. Kui tegemist ei ole praktiliste seminaridega, kulgeb õppetöö Rostockis küllaltki kindlat rada pidi: semestri alguses lepitakse kokku, kes teeb kunas suulisi ettekandeid (kusjuures suulistele ettekannetele on üles ehitatud lõviosa seminaridest - hoiatus, seminarid võivad muutuda väga üksluiseteks). Ja nii ongi - üllatusi reeglina ei esine. Pärast kohustusliku esitluse ettekandmist algab vabadus, mis kestab kuni semestri lõpus aset leidvate mahukate Hausarbeit'ideni. Ka Bergenis ja Aarhuses tehti kohe semestri alguses selgeks, kes kunas ettekandega esineb ning millal tuleb sisse anda mõni assignment. Ahjaa, lugeda tuleb muidugi jooksvalt - nii Bergenis, Aarhuses kui ka Rostockis. Ent kui nüüd mõtlema hakata, siis kummalisel kombel pääsesin Rostockis lugemisest üsna kergesti - ilmselt seetõttu, et seal ei meenuta seminarid lugemiskontrolle (nagu Aarhuses).
Tabel 1. Marise ülikoolide sarnasused ja erinevused luubi all.
Õppemahtude ja ECTSide vahekord (=lebodus). Kui TTÜs aineid valisin, tahtsin natuke nutta. Milline punnitamine niivõrd väheste punktide nimel! Aine keskmiseks väärtuseks oli kuskil kolm närust punkti, mis tähendab, et semester nõudis vähemalt kümne aine rindel pingutamist. Bergen pakkus sellele üüratut kontrasti: läbisin semestriga 50 ainepunkti, ilma et oleksin tundnud end kuidagi kurnatuna. Ainepunktide teenimine oli seal häbematult lihtsaks tehtud: külastasin üht 10punktilist loengut, mis leidis aset kord nädalas ega olnud kohustuslik. Ainsaks aine läbimise eelduseks oli kolmepäevase take-home-exam'i sisse andmine, mis oli küll täiesti hull kehaväline kogemus (72 tundi palavikulist silmadekrillitamist jutti), ent sellele kolmepäevasele kramplikule kirjutamisele vaatamata olid kümme punkti väga kergelt pälvitud. Aarhuses pole punktide teenimine pooltki nõnda lihtne - võtsin kohustuslikud 30, kuid tunnen, et nõudmised kasvavad üle pea. Õnneks olen viimaste nädalate jooksul taastanud oma keskkoolile äärmiselt omase küll-saab-deviisi ega stressa üle, mis on õppimise kõvasti talutavamaks muutnud (eks vabamalt võtmisesse panustavad ka need jagatud konspektid, millest põgusalt juttu tegin...) Rostocki mahtude ja nõudmiste vahekord näib mulle kuldse keskteena: ei liiga hullumeelne, ei liiga leebe. Õppetöö on jagatud kohustuslikesse 12punktilistesse moodulitesse, mis koosnevad omakorda 2-3 ainest. "Mõistlik" läks tabelis kaldkirja ja pälvis lisatärni, kuna kõik need Rostocki ained, mille nõudmised niivõrd mõistlikud ei tundunud, õnnestus mul Bergenis ja Aarhuses millegi toredamaga asendada...
Campuse-kesksus. TTÜ oli omaette linnak: elati koos, õpiti koos, söödi koos, pidutseti koos. Aarhuseski on campus'e-hõng selgesti tajutav: meile kuulub täitsa oma helekollane hoonetekompleks, mille ümber keerleb põhiline üliõpilaselu. Seevastu ei ela me pead-jalad koos, vaid igaüks kuskil erinevas linnakaares - kuhu iganes õnnestus elamine krabada. Bergenis elasime me, 80% vahetustudengitest, kõik koos Fantofti ühiselamus, millest õhkus tugevalt nõukahõngu, ent ülikoolihooned paiknesid hajali ja ühest loengust teise jõudmiseks tuli võtta ette maalilisi jalutuskäike vanalinnas. Rostockis lasub õppetöö põhirõhk Ulmenampus'el (seal leiavad aset kõik politoloogialoengud, keeletunnid, debatid ja väitlused, koor...), kuid mu kõrvaleriala - meedia - on paisanud mu ka teistesse ilmakaartesse, sh DDRi-aegsesse haiglatorni, mis on niivõrd-kuivõrd seminarikõlblikuks muudetud, ja ülikooli uhkesse peahoonesse, kuhu mul ei oleks muidu peale ava- ja lõpuaktuse asja. Enamik sõpru elab korterites, mitte ühikas, kuid reeglina kõik samas linnaosas: Kröpeliner Tor Vorstadt'is. 
Valikuvabadus. Rostockis peame läbima kohustuslikud moodulid, kuid aineid, mida nende raames pakutakse, saab reeglina valida ja kombineerida; need varieeruvad erinevate semestrite lõikes. Bergenis olid mul täiesti vabad käed: sain näiteks kirja ühe kursuse antropoloogiateaduskonnast, mis luges hiljem Rostockis terve mu rahvusvaheliste suhete moodulina, heh. Aarhuses pidime valima kolm kursust kümne ingliskeelse magistrikursuse hulgast. Tundub nagu üpris hea diil, aga natuke jäi hingele kripeldama tõsiasi, et teiste teaduskondade poliitikaga seotud kursusi (Ida-Euroopa majanduspoliitika arengut, näiteks!) meil mingil põhjusel võtta ei lubatud. Last but not least, Tallinn! Piinlik, aga mul oleks ainete valimise osa justkui peast pühitud! Vist ei saanud eriti valida? Valisin tõenäoliselt seda, mis oli juba ette antud... (Aga võib-olla sai ka.)

Vot nii.
Olemas! Kirjas! Miljon! Vabandan juba ette, kui nüüd pikka aega mu sulest midagi ei ilmu - pean tegema raamatukogus tasa kogu selle aja, mis sai veedetud lugemise asemel seda postitust kirja pannes. :D

No comments:

Post a Comment