October 23, 2017

#MeToo

Ehkki sotsiaalmeedias leviv #MeToo liikumine on äratanud minus positiivseid tundeid, ei adunud ma kuni eilseni, kuivõrd tähtsa liikumisega on tegelikult tegemist. Eile võtsin osa #MeToo Aarhuse kogunemisest, mille raames jagati liigutavaid lugusid ja mõeldi üheskoos, mis edasi. Osavõtjad ei olnud üksnes naised - minu jaoks väga positiivne üllatus! Saabusin üritusele kindlate ootusteta ning lahkusin harda ja liigutatuna. Suurt analüüsi ei tee, kuid jagan paari mõtet, mis teistega vesteldes peas küpsesid. 

(1) Me ei näe teiste sisse. Seda on nii-nii tähtis meeles pidada! Ruumi astudes märkasin rõõmsaid ja rahulolevaid inimesi, kes näisid igati normaalsed ja terved. Igaühega neist võinuksin vabalt samastuda. Siis läks aga lugude jagamiseks - püha müristus! Mõistmine, kui palju valu ja kannatusi võib peituda tugeva pealispinna all, võttis põlvist nõrgaks. Mõni oli oma hingehaavadega juba kauem elanud ja minevikuga rahu sõlminud, samas kui mõni puistas südant esmakordselt. Oli nii sügavaid nuukseid kui ka tuliseid pisaraid. Tundsin kõigi nende vaprate lugusid jagavate naiste vastu sügavat poolehoidu ja mõistsin, et lause "you know my name, not my story" pole minu jaoks kunagi varem tugevamini naelapead tabanud.

(2) Kuigi läksin üritusele mõttega, et minuga pole küll kunagi midagi juhtunud, muutsin vestluste käigus meelt. Mõistsin, et kõik need väikesed ja tähtsusetud seigad, mis omal ajal kuhugi tagumisse ajusoppi peidetud said, et mitte sääsest elevanti teha, väärivad tegelikult suurt tähelepanu. See ei ole okei, et ma võtan neid situatsioone täiesti normaalsena ja katsun lihtsalt unustada. Mida kõneleb see meie ühiskonna arusaamade kohta? Et see ongi puhtalt noorte tüdrukute probleem, kui nad oma nõidusliku sarmiga vaesed mehed nõnda üles kütavad, nii et viimastel ei jää muud üle kui nende suunas nilbeid kommentaare lennutada?
Suhtun nüüd teisiti ka vägistamisse: tegemist pole tingimata säärase aktiga, nagu enamasti kujutatud filmides (teate küll, et pimeduse varjus hüppab põõsast välja vägivaldne võõras kuju, kes surub noa kõrile ja siis vägistab), vaid see võib olla vabalt toime pandud mõne tuttava poolt. Sain aru, kui lähedal olen kahel korral oma elus olnud vägistamisele, ise hoomamata, millega tegu. Õnneks on mul seni pööraselt vedanud - paljudel kahjuks mitte.

(3) Siit veel üks mõttearendus: ehkki mõistan täielikult, et see on haige ja vale (mõistsin juba siis), tundsin oma haavatavas nooruses paratamatult nende sõbrannade üle teatavat kadedust, keda (nagu mulle vähemalt tundus) tihemini tänavatel kõiksuguste kommentaaride ja hüüdnimedega pommitati (!??!?!?!?!??!). Mida ütleb see ühe noorukese teismelise kohta? Et soov olla märgatud ja ihaldatud on nii tugev, et lepiks isegi lihatükiks tembeldamisega? 
Või lasub tegelik süü taas ühiskonnal, mis on seadnud normid (naine, kes paneb mehed endale järele vilistama = ilus ja tahetud naine), mis ajavad ühe noore teismelise pea sassi? Mõttekoht.

Sellised emotsioonid siis täna.

2 comments:

  1. Ma ei olnud sellest liikumisest midagi kuulnud enne kui Su postitust lugema hakkasin. Nüüd tahaksin ise ka ühele sellisele minna kuulama. Avardaks ehk silmaringi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti avardaks!
      Peab siis silmad-kõrvad lahti hoidma, äkki keegi korraldab midagi? Meil toimus kogu ettevõtmine ühe noormehe initsiatiivil. Või noh, veel lollikindlam variant oleks muidugi ise korraldada...

      Delete