September 6, 2017

When all you have is a hammer, everything looks like a nail

"Ma lähen siis, saad ise hakkama eks?" küsis landlord nädala eest ja tõmbas ukse enda järelt prõntsuga kinni, et Taani tolm aastakeseks jalgelt pühkida ning Prantsusmaale ümber asuda. "Muidugi," vastasin ja jäin talle järele vahtima. Sees pakitses imelik tunne. Raske kirjeldada. Umbes selline ma-olen-21aastane-ja-mul-on-Taanis-enda-päralt-terve-maja-tunne. Siin ma nüüd siis iseseisvalt askeldan nagu Bree "Meeleheitel koduperenaistes": kohati näib, justkui oleksin iseseisvas elus ametikõrgendust saanud. Sipelgakolooniaga võitlemine ja oma aias kompostihunniku pidamine on kindla peale aste edasi senisest iseseisvast ühika-(ent ka üürikesest korteri-)elust, kus mu iseseisvuse väljund piirdus enda toitmise, kasimise ja igaõhtuse uksesulgemisega.
Tegelikult oleks pidanud mu majakaaslane - landlord'i tütar Cecilia - minuga juba nädala eest liituma, ent olen saanud temalt seni iga päev sõnumeid sisuga "mul läks täna nii kiireks, et ei jõudnud tulla" ja "homme saabun - ausalt ka". :D Nii et eks näis, kauaks maja üksnes minu päralt jääb. Mu algne hiilgav idee teda banaanileivaga üllatada (et meeldiva majakaaslasena kohe plusspunkte teenida) läks igatahes vett vedama.
Mu meeleolu on hetkel üles-alla siugleva tujusinusoidi haripunktis: kõik näib hetkel nii selge ja loogiline. Olen vist õigel ajal õiges kohas. Võiksin Maslow'i püramiidi igasse kastikesse linnukese tõmmata.
Kui küsida, milles see heaolu täpsemalt seisneb, jään vastuse võlgu. Ega ma isegi täpselt ei taipa. Keegi oleks justkui mingi häguse filtri silma võrkkestalt ära tõmmanud, nii et kogu maailm näib kirkam ja teravam. Teate ju küll seda tunnet, kui vaatate läbi porise autoakna õue ning kerite siis akna alla - umbes midagi sellist. Kõik kanalid on korraga lahti, nii et (ala-)teadvusesse imbub igast ilmakaarest uusi mõtteid, emotsioone, teadmisi. Loen hästi palju. Kuulan hästi palju. Suhtlen hästi palju. Käin end meres karastamas. Ammutan igasugustest pisidetailidest inspiratsiooni. Nii füüsiline kui ka vaimne pool õitsevad.
Annan endale isegi aru, et see ei saa nõnda igavesti kesta - varem või hiljem tuleb emotsionaalse tasakaalu huvides pilvepiirilt keskpärasele levelile kolida. Ega see mõte mulle eriti ei meeldi. Seda enam tasub aga praegu tänulikkust üles näidata ja elurõõmu tuleviku tarbeks mälu kõvakettale salvestada. Kui ei mahu, siis vajadusel mingit vana negatiivset pahna ära kustutada.
Muide, täna leidis aset mu Aarhuse-semestri esimene täispikk ülikoolipäev. Ma ei tea, millal ma viimati kell pool seitse ärkama pidin, et loengusse jõuda. Kaks aastat tagasi??
Märkasin iseendalegi suureks jahmatuseks, et mul polnud midagi selle vastu, kui dotsendid formuleerisid oma kurikuulsa palve, et ootavad tundides elavat diskussiooni ja mõttevahetust. Mulle muidu niivõrd omane ahappimitteometijälle, mis valdas mind muidu iga kord siis, kui meid gruppidesse jagati, oli kuhugi kadunud. Otse vastupidi: tundsin säärase korralduse üle suurt rõõmu, tõstes kätt sooviga päriselt ka kaasa rääkida, mitte üksnes kohustuslikku mõtteavalduskvooti täita.
Esimesed muljed ainetest on igati positiivsed, kuid kavatsen neist eraldi postituse teha, kui läbitöötamist nõudva materjali maht on teadvusesse kohale jõudnud ning algne sissejuhatusega kaasnev elevus (ja praegune emotsionaalne kõrgseis) vaibunud. Võib-olla ei tundu mu ainevalik siis enam niivõrd roosiline... (Aga et olen nüüdseks enam-vähem taibanud, mis mulle korda läheb, ja sellest johtuvalt kõik oma ained valinud, ei tohiks loogiliselt võttes määratu suuri ebameeldivusi ilmneda.)

Piltidele olen püüdnud Aarhuse õhtuse tänavamelu - ma tõesõna ei valetanud, kui väitsin, et siin heljub terve linna kohal mingi üliõpilassõbralik aura. Linn, mis minus esimestel päevadel sugugi vasikavaimustust ei äratanud, meeldib mulle iga päevaga üha enam. No on ju tore paik?!

No comments:

Post a Comment