September 9, 2017

Väikese avokaadokillu seiklused

Tegin eile suure sammu edasi oma taanlaste hulka sulandumise ponnistustes: ostsin endale korralikud vihmakindlad jalatsid ja neile lisaks veel punase keebi. Jalga ja selga tõmbasin need kohe, kui olin poeuksest väljunud, muutudes nõnda märjast kassist hetkega täitsa normaalseks inimeseks. Nüüd olen täpselt nagu taanlased: vetthülgav.
Panin oma uue võimsa keebi täna kohe proovile, täpsemalt kahekümneviiekilomeetrisel kanuuretkel. Paraku ei läinudki selle ultravõimeid eriti tarvis, üksnes viimasel lõigul saime veidi vett kaela.

Lõunapausil juhtus midagi traagilist. Üritasin libedal puupalgil tasakaalu leida ja samal ajal kahvliga oma avokaadot vastu leivaviilu pudruks lömastada. Koordinatsiooniharjutus osutus oodatust raskemaks ja üks reeturlik avokaadokild maandus mu üleskääritud varrukal. Ei, mitte sellel välisel kumjast materjalist poolel, kust saanuksin selle hõlpsalt maha pühkida - ikka sisemisel valgel voodril, mille tekstuur meenutas rohkem midagi marlisarnast. Needsin gravitatsiooni ja iseenda lödinäplust maapõhja, kuid saatuslik tegu oli tehtud. Ma poleks ealeski uskunud, et avokaadoplekid võivad nõnda saatanlikud olla! Vanishi reklaamides kallatakse valged linad ikka enne mootoriõliga üle, kui pesema hakatakse, aga tegelikult piisaks Vanishi võimekuse tõestamiseks ka ainuüksi ühe süütu ilmega avokaadost. 
Seesama pisike avokaadoraasuke algatas sündmusteahela, mis tekitas veel paksu pahandust. Kanuust väljas, lippasin kraanikausi juurde oma õnnetut käist küürima. Tundus, et sain riukalikust plekist võitu, ja kummardusin elevusega lähemale, unustades täielikult, et olin lõua ja kaela vahele lukustanud oma telefoni. See kukkus valju põntsuga maha - nagu eelneval sajal korral viimase kolme aasta jooksul -, ent seekord lõplikult: mööda ekraani jooksis tuhandetest niidikestest koosnev ämblikuvõrk. Ainult selle vahega, et kui päris ämblikuvõrgu oleks saanud kerge vaevaga maha pühkida, siis seda ei saanud. Mõrad olid vägagi jäädavad - justkui üraskite sooned puukoores. (Olin tegelikult üsna ammu oma telefoni vaikselt maha kandnud. Juba pikemat aega tundus, et ta talitab omasoodu ning sellel pole mingit pistmist sellega, mida mina sooviks. Enamasti väljendus see enese väljalülitamises, ent aeg-ajalt ka suvaliste taustapiltide kuvamises ja lihtsalt mitte avanemises. Sellegipoolest olin seni, hambad ristis, kõiki telefoni vigureid stoiliselt kannatanud, et mitte sellele neetud tarbimisühiskonnale veelgi hoogu anda. Ent üraskipesa telefoniekraanil murdis lõplikult mu selgroo.)
Võiks arvata, et sellega pisikese avokaadokillu pahandused piirdusid. Aga võta näpust! Jäin rattaga koju sõites hetkeks oma varrukat takseerima ja pidin peaaegu ninuli lendama. Sel hetkel otsustasin, et taevas halasta, üks saatuslik avokaadokübe ei või ometi jäädagi mind igavesti kummitama. Sõitsin otsustavalt koju. 
*Eelmisel nädalal hukkus kõigi sügavaks šokiks kohe meie campus'e ristmikul üks noor jalgrattur - kohe pärast seda, kui meile oli kinnitatud, et Aarhus on üks rattasõbralikumaid ja ohutumaid Euroopa linnu. Seda kramplikumalt ma nüüdsest kõigil kaasliiklejatel silma peal hoian.
Tänastel piltidel paar hetke tänasest kanuutripist. Ma ei ole kindel, kas teise pildi õigustamiseks oleks parem üks väike lugu kokku luisata, kuidas me mitte ei jäänud kaldasse kinni, vaid püüdsime kõrkjate vahelt shortcut'i leida... Ütleme siis, et oligi nii, jah!

2 comments:

  1. Oh juudas sellest saatuslikust avokaadokillust peaks ühe eriti dramaatilise lühifilmi tegema! (ja väga meelitatud meeleolumuusikast, i don't deserve you jne)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on Spielbergiga juba räägitud, tuleb täispikk melodramaatiline linateos! Esilinastub märtsis.
      Ja minust inspireeritud lugu jagan muidugi ainult isekatel põhjustel.

      Delete