September 21, 2017

Džunglikohvik

Pean kahtesusega tunnistama, et olen üha enam muutumas kohvisõltlaseks. See must kange rüübe, mida üle kahekümne aasta (kusjuures väga edukalt!) teadlikult vältisin, et mitte endale ise üht lisasõltuvust külge pookida, on nihverdanud end nüüdseks salapärasel kombel mu igapäevaellu. 
Või mis siin tegelikult ikka nii meeletult salapärast on - "üks kohv, palun" on fraas, mis tuleb juba automaatselt, kui end mõnest sotsiaalsest olukorrast leian. Seekord siis säärasest vahvast potitaimedega üle kuhjatud kohvikust, mis lõhnas niiskuse, mulla ja banaanileiva järele. Pean tunnistama, et sellises koosluses - sõbrad, jutud, hubasus- tundub kohv igati ohutu ja mõnes mõttes vältimatugi - kuni leian end öösel jälle ühelt küljelt teisele keeramas ja lakke vahtimas. "Mitte kunagi enam," tõotan endale. Ja ometi tean, et valetan.

4 comments:

  1. Okei nüüd ma tahan külla tulle (no enne tahtsin ka, aga nüüd juba päris palju rohkem). Ja kohvisõltuvuse osas.... i'm so proud :')!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahahaaaa, Evelin, mu kohvi-mommy, aga tule! Viin su sinna ja võin ise ka kohvi pakkuda, ma nüüd juba oskan täitsa hästi.

      Delete
  2. Oh, vau, väga lahe kohvikuidee!

    ReplyDelete