August 3, 2017

Möödunu seletusi

Tunnetan viimasel ajal üha enam, kuidas tüürin lihtsuse ja minimalismi poole. Vaimustun pisikestest momentidest, tibatillukestest õnnekillukestest ja kvaliteetsetest inimsuhetest (eeskätt jagatud hetkedest, emotsioonidest ja sõnadest). Mul on materiaalsetest väärtustest rõhutatult savi; tunnen, kuidas liigsete asjade omamine mind füüsiliselt koormab. Mu garderoob pärineb suuremalt jaolt teiselt ringilt ja ning värske toidukraam üsna tihti niisamuti. Dumpster diving'u võimalikkus Rostockis on aga sootuks teine teema, mida tahaksin eraldi lahata...

Aga tagasi minimalismi juurde: mul on üks imehea soomlannast sõbranna, kellega kasvasin kokku Norra semestri jooksul. Tema viljeleb hetkel just säärast rousseaulikku tagasi-juurte-juurde-filosoofiat, mis on minugi praeguseks eluideaaliks. Ta kolis nimelt mõneks nädalaks üksinda oma onu 200 aasta vanusesse puumajja Kesk-Soome tühermaal (7 autosõidutunni kaugusel Helsingist), kust puudub vesi. Seal ta siis mõtiskleb, hingab ja kuulab vaikust; korjab mustikaid, kütab suitsusauna ja seob kasevihtasid; joob piparmünditeed, korjab nõgeselehti ja küpsetab naadipirukaid; tikib, loeb ning vaatab vanu fotosid. Tahtsin talle kangesti teada anda, kuivõrd lahe on see, mida ta teeb, ent sõnumi saatmine oleks muutnud mu mõtte niivõrd tühiseks. (Olen viimasel ajal üldse kehv sõnumitele vastaja, sest mulle ei istu enam see sotsiaalmeedia poolt propageeritud 24/7 kättesaadavuse ideoloogia - samas veel poolteist aastat tagasi ei suutnud ma oma näppe telefonist pooleks tunnikski eemal hoida, sest paljas mõtegi sellest, et keegi võis olla vahepeal kirjutanud ja kui ma kohe ei vasta, lõigatakse mind välja, täitis mu õudusega.) Niisiis otsustasin talle hetkeemotsiooni ajel helistada. See oli äärmiselt pentsik kogemus, sest helistamiseks kasutan oma telefoni tõesti üksnes siis, kui on aeg-ajalt tarvis emale midagi kiireloomulist teatada. Aga seda võiks ometi tihemini teha! Lobisesime kohe mõnuga - tundus, nagu poleks vahepeal üldse aega mööda läinud (sellest, et siiski oli, andis tunnistust tõik, kuivõrd palju oli meil mõlemal vahepealse aja jooksul jutuainet kogunenud). Umbes viiskümmend minutit pärast kõne alustamist jõudis mulle kohale mõte, et Saksamaalt Soome helistamine läheb mulle veel kalliks maksma. Üsna varsti pärast seda sõnasime rutakalt tsau ning ma pole tõele au andes julgenud oma telefoniarvet avada. Ilmselt pean panema selle spontaanse kõne alla kogu varanduse, mis juulikuu jooksul hotellis töötades kokku kühveldasin. Aga ma ei muudaks midagi!
Ma käisin juulikuu jooksul tõepoolest tööl. Suures ja uhkes hotellikompleksis, mis oli igati oma viit tärni väärt. Töötasin reeglina hommikubufees, ent ka restoranis ja baaris. Panin seal kõrva taha kaks tõdemust: esiteks polnud mu amet kindlasti selline, mida tahaksin pidada nüüd ja igevesti, aamen. See hõlmas tohutut ringijooksmist, stressi ja rutiini, samuti alandlikkust (klient on kuningas ning niisamuti kõik kõrgemal hierarhiaredelipulgal seisvad kaastöölised). Teadmine, et teen seda tööd siiski vaid ajutiselt ning nuuman selle abil oma Taani semestri kukrut (või kompenseerin telefoniarvet, nagu selgus hiljem), muutis töö minu jaoks talutavaks. Kindlasti noppisin sealt tulevase elu tarbeks kasulikke oskusi. Salvrätikute voltimise ja veinipokaalide poleerimise peenest kunstist ehk tähtsamgi on suhtlemisoskus ja -julgus, mida eneselegi märkamatult korralikult lihvisin (jah, sest julgust peab ikka kõvasti jaguma, kui sind su esimese pooltunni jooksul, mil sa pole menüüd näinudki, saadetakse kliendi juurde, kes ütleb sulle kaks korda kõva Baieri dialektiga "palun mulle üks blablablaaaaajsdhbhbla", nii et sa pead vabandades veel kord üle küsima, millega tegu). Seevastu igapäevase leiva ja katusealuse nimel sellisel ametipostil rügamine tõukaks mu ilmselt lohutusse rotiratasse, mida iseloomustaksid märksõnad "töö", "söök", "voodi" ja "korrata (kuni surmani)". Arvan, et pikemas perspektiivis sinna jäämine suretaks minus igasuguse lootuse, et elul peab ju olema ometi veel midagi enamat pakkuda. Nagu matkamine Suures Kanjonis või pandade kallistamine Hiinas. 
Teine ameti jooksul kõrva taha pandud tõdemus: kohe kindlasti ei soovi ma muutuda oma keskmiseks rikkaks kliendiks. Võiks ju arvata, et iga valges ametikitlis näitsik, kes täiendab saiakorvi otse ahjust tulnud auravate kuklitega ning toob juurde astelpajumahla, piidleb silmanurgast imetluse ning kadeduse seguga oma heal järjel olevaid kliente, kes tulevad sisse kallites riietes, võtavad kohvi ja värskelt pressitud apelsinimahla ning suunduvad barokkstiilis lühtritega ballisaali (või hoopis päikeseterrassile, mis asub kohe mere ääres)... Aga ei. (See mõte ei käinud peast läbi vaid minul, vaid mu vahetuvatel töökaaslastelgi.) Ehkki mulle jäi silma palju ülitoredaid lastega peresid, vanemaid reipaid pensionäre ja malbeid Taani turiste, leidus neidki, kelle jaoks oli ciabatta liiga kõva, nuga liiga nüri, maasikas liiga magus, röster liiga aeglane. Need olid kliendid, kes näisid kogu oma olemusega etendavat hoopis üht suuremat sorti näitemängu: need, kes tulid, võtsid oma taldrikule viilu arbuusi ning jätsid sellest demonstratiivselt veel poole järele. Visake minema, mulle piisas! (Toidu raiskamine toimus muidugi suuremates mõõtmetes kui pool arbuusiviilu ja seda oli äärmiselt valus kõrvalt vaadata.)

Aga oli selle ametiga kuidas oli, nüüdseks olen igatahes ametirüü varna riputanud, pigistavad kingad jalast võtnud ja koju lõõgastuma tulnud! Ka oma uurimistöö andsin viimasel Rostocki nädalal sisse, ent pole selle kohta veel tagasisidekübetki kuulnud. Samas ma isegi ei viitsi juurelda teemal, kas see võib olla nüüd väga halb märk... 
Veetsin esimese koduse päeva Martiniga Ihastes. Sõitsime jalgratastega pärale, korjasime kasvuhoonest sületäie tomatit-kurki-basiilikut, kokkasime, jõime liitrite viisi värsket piparmünditeed, korjasime-puhastasime vaarikaid, sõitsime õhtu edenedes Konsumisse varusid täiendama ja kokkasime uuesti. (Tegelikult võiks täpsuse huvides asendada pea kõik eelmise lause mitmuse esimesed pöörded ainsuse esimese pöördega, sest mu pisivend osutus mulle endalegi üllatuseks siiski liiga pisikeseks, et ilmutada huvi vaarikate või veekeetmise vastu - niisiis täitis ta rohkem lihtsalt ilus olemise eesmärki. See kukkus tal aga edukalt välja ja suveidüll oli siiski vohh missugune!)
Üliveider on mõelda, et juba kahe nädala pärast lendan Aarhusi. Pärast lõputuid koduotsinguid leidsin endale sealt paari nädala eest pesa! Ma ütleks, et koduotsinguid Aarhusis võiks iseloomustada märksõnaga mission impossible, sest no tõesti! Meile, välisüliõpilastele, teatati juba kandideerimisprotsessi alguses, et ühikakoht pole garanteeritud (vastupidiselt Bergenile, kus ei pidanud selle pärast muretsema), nii et hoidku me silmad privaatturul lahti. Nii läkski: ei mina ega ka paljud teised mahtunud ühikasse. Algasid laiaulatuslikud otsingud. Facebooki gruppides, erinevatel kinnisvarasaitidel, üksinda, seltskondades... Huvitav oli vaadata, kuidas inimesed ümber grupeerusid: küll otsisin korterit lätlanna ja rumeenlannaga, olles samal ajal kontaktis ka suure eestlaste pundiga, veeretades mõtteid majaotsingutest; küll suhtlesin hispaanlase Ivariga, kellega me oleme juba päris lähedased netisõbrad, mingi 18aastase kutiga, kes ei paistnud jagavat ööd ega maad sellest, mis ta ümber tegelikult toimub, kahe Itaalia neiuga ja arvukate kohalikega. Isegi Bear Gryllsi (teate küll, see ekstreemne hull) poeg kirjutas mulle, ega ma temaga koos korterit ei soovi otsida. :) Seega võib tõdeda, et mul on juba enne Aarhusi lendamist seal ees tuttavad, kellega kindlasti kohtume. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid aga inimesed alt hüppama, kuna olid leidnud siiski privaatse toa, ja grupikeste vahekorrad muutusid. Õhkkond muutus pingelisemaks. Olin ka ise üksinda otsimise peal väljas. Pidasin vastu mitu skaibikõnet, kuhu investeersin tohutult energiat ja aega (samuti lootust, kuna olin juba landlord'iga usalduspinna sõlminud), et kuulda siis järjekordset "so sorry but'i". Komistasin ka kolme petuskeemi peale, mis sarnanesid üksteisega sellepoolest, et mind üritati veenda ilma ühegi lepinguta ruttu-ruttu landlord'ile paar tuhhi üle kandma (aga ruttu, enne kui koht ära napsatakse!!!!). (Mainin igaks juhuks, et ma siiski ei kandnud kellelegi mõtlematult raha.)
Aga lõpuks leidsin oma koha siin päikse all!!!!!!!!! Tuli üks pakkumine, millele pääsesin õigel hetkel jaole, ja suutsin landlord'ile piisavalt hea mulje jätta, et tema favoriidiks kujuneda. Kokku kirjutas talle, nagu ta hiljem väitis, kuskil 50-60 inimest. Tegemist on majaga 12 kilomeetrit väljaspool kesklinna (miinus, mis oli selleks meeleheitepunktiks juba mulle täiesti tühine, kuna teine alternatiiv olnuks campus'e ees telkimine), kus hakkan elama kahekesi tema 24aastase tütrega. Plussid: hind on soodne (Taani mastaabis), maja on möbleeritud, mul on oma hommikupäikesega terrass. Transpordiküsimus morjendab küll veidi, aga lõppkokkuvõttes on elamispinna leidmise kergendus üüratu. 
See pakkumine ei tulnud mõistagi väikese draamata: landlord mainis, et ehkki olen ta favoriit, pakkus ta tuba ka oma eksile, ja kui eks peaks nõustuma, ei ole tal muud valikut kui tuba temale loovutada. Nii läkski. Landlord kirjutas mulle pika kirja, kui kahju tal on. Mina tundsin end tühjaks pigistatuna. Jälle nii palju energiat täielikku tupikusse investeeritud! Ent ülejärgmisel hommikul seisis mu postkastis kiri: "I realized why my ex-wife is my ex and not my wife. She changed her mind. Again." Seega long story short: nõnda ma endale toa saingi! :):)

Ma ei oska Taani semestrist veel mitte midagi oodata ega soovida. Mulle pole kohalegi jõudnud, et juba õige pea sinna lähen (ja ega vist ei lähegi, kui kohe-varsti lennupileteid ära ei osta (täiendus: ostsin!)). Samas ongi suure tõenäosusega arukam üks samm korraga võtta ja hetkes elada. Praegu keskenduda Eesti värvidele ja lõhnadele. Sõpradele! Taani muljetele siis, kui õige hetk on käes.

*Pildid pärinevad minu ja Johanna peaaegu kahe kuu tagusest Veneetsia-tripist. Iga päevaga hääbub mu ind meie reisi lahata üha enam (mõeldes tohutule ajakulule, mis sellega kaasneb), ent lõplikult maha pole ma seda mõtet veel matnud! Mine sa tea!

4 comments:

  1. Oh, tubli, et hotellis vapralt vastu pidasid.. Sellised "maasikas-liiga-magus" klientidele on keeruline viisakat nägu teha, kui tegelikult tahaks küsida "Päriselt ka, kas selline probleem ongi?!". Ju võis vahepeal üpris morjendav olla, kuid elutarkuse mõttes kindlasti kogemus. Ja palk kulub ära :)

    12 km on Taanis vist rattaga täitsa hästi läbitav?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on õigus, palk kulub kindlasti ära - ja mind aitas tohutult mõte, et igavesti ma sinna ei jää, tulebki ainult mõnda aega kannatada, et hiljem Taanis end veidi vabamalt tunda

      Rattateed on siin tõesti korralikud - olengi hetkel ratast otsimas ja loodan lähipäevil Selle Õige leida. Natuke morjendab küll mõte, et kuidas ma siis novembis selle kaherattalise otsas loengusse väntan, kui on pime, külm, märg ja tuuline, aga eks siis saab vajadusel ka bussis loksuda, kui aeg on sealmaal. Või mine sa tea, ehk karastab Taani karge õhk mu nii ära, et ka novembris väntamine polegi probleem?!

      Delete
  2. Lykke til :)!!! Ole kallis, ära sa taani keelt 6ppima hakka, rikud oma ilusa norra keele ära :). Ja väänad keele välja!

    Aga sellist toiduraiskamist nägin ma kahjuks suvel ka Tartus ja Pärnus :(. Mina ei tea, inimestel oleks nagu buffeed nähes elu viimane söögikord silme ees ja siis kuhjatakse endale nii suur kogu ette, et mul sai paljast nägemisest k6ht täis...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tusen takk, Katrin! :)
      Tead, ma võib-olla ei ilmu tõepoolest algul suure hurraaga registreeritud taani keele kursustele... Ühelt poolt kuna see ajaks mu peas kõik skandinaavia keeled omavahel sassi (mitte et mu norra ja rootsi keel oleksid teab mis ilusad olnud, haha), teisalt kuna ma ei jaksa jälle nullist alata, niivõrd palju energiat keeleõpingute alla panna (mis pole kohustuslikki) ja lõppkokkuvõttes ainult väga hädisele levelile jõuda... Jääksin siia aastaks, investeeriksin kindlasti rohkem oma keeleõpingutesse, aga hetkel olen vist pigem ei-maksa-asja-raskeks-ajada-meelt.

      Delete