July 6, 2017

Kuidas ma keset sessi korraks laulupeole tulin

Sõbrad, ma käisin korraks Eestis!!! Oma päris ma koju sel korral ei jõudnudki, kuna liikusin üksnes marsruudil Tegeli lennujaam - Tallinna lennujaam - laulukaar, kuid ega seegi aeg enam mägede taga ole, mil päriseks Eestisse suvepuhkusele pääsen. Valisin Eestisse tulemiseks mõistagi äärmiselt hektilise aja oma elus, kuid taganeda oli hilja: vanker sai käima lükatud juba eelmise aasta juunis, mil käisin Brüsselis oma laulupeo laulikut lunastamas. Järgnesid laululaagrid Euroopa Eestlaste Noortekooriga nii Eestis kui ka Luxemburgis, helisalvestused, Kaspar Männi ja Heli Jürgensoni roheline tuli, laulupeo registreerimistasud ja lennupiletite broneeringud. Tühipaljas "aga tegelikult oleks ikka väga-väga vaja õppida..." ei suutnud enam sündmusteahelat takistada.

Mul on nii hea meel, et tulin! Ehkki ilmataadi meelest jäi sel aastal suusailmast veel väheks, nii et ta puhus meile näkku, endal õnnis muie näol, vihmasegust põhjatuult, ehkki "Viru lauliku mõtted" lõin esimest korda lahti alles reedeses proovis ja ehkki mul ei tekkinud meie koori 16aastastega erilist hingelist sidet, läks nädalavahetus igati täie ette. Ma nägin ju taas oma perekonda! Ja nii palju sõpru sõpru-tuttavaid! Ostsin üle saja aasta kamajahu ja mingisugust vene halvaad ning kasutasin Maximas iseteeninduskassat, mis läks iga toote skännimise järel rikki, nii et üks tõre vene keelt kõnelev vanatädi oli sunnitud mind valjude ohete saatel abistama. Kodu, oh õnnis kodumaa!
Pidu - järjekorras juba minu kuues esinejana! - oli vägev. Seisin kaare all päris soodsas paigas (võimalikult keskel ja ees), nii et püüdsin kinni kõik dirigentide näoilmed ja žestid. Lust oli laulda.
Ühtlasi väisasin esimest korda elus tantsupidu. Talletasin mõned sealsed hetked ka fotodele: kõige rohkem tabas mu kaamerasilm pärgades neide, kellele näis kangesti meeldivat enne tantsuplatsile minemist pundikestesse koguneda ja üksteisel õlgade ümbert kinni võtta... Justkui oleksid nad oma iluga piltnikke narritanud ja suisa luninud fotodele jäämist! Samas pean tõele au andma, et ma ei saa seda neile sugugi pahaks panna...
Ainus, mida veidi kahetsen, oli terve aja tagakuklas tiksunud mõte, et kolmapäeval toimub suuline meediaeksam, kolmapäeval toimub suuline meediaeksam... See tõmbas üldist heaolu märgatavalt alla, kuna tundsin end paratamatult iga kord veidi süüdi, kui lõbutsesin. (Samas lõbutsemist ma endale ei keelanud, mistõttu näris süütunne üsna konstantselt terve nädalavahetuse.)

Eile sai see kurikuulus eksam seljatatud. Pidime semestri jooksul vabalt valitud uurimuse läbi viima - mina tegin seda turundusvaldkonnas - ja tulemused poole tunni jooksul ette kandma. Pääsesin rääkima viimasena, mis tähendab, et olin esitluse ajaks juba kuus tundi praadinud. Tajusin kohe algusest peale, et pealtvaatajad suhtusid minusse ehk liigagi suure sõbralikkusega, kuid mingil hetkel väljus olukord täielikult kontrolli alt: ehkki ma ei plaaninud üldse nalja visata, pahvatas vaatajaskond iga paari lause järel naerma, nagu oleksin pidavalt kilde lennutanud. Üldse mitte paha pärast, nagu nad ise pärast tuliselt kinnitasid - lihtsalt mu ettekanne olevat olnud nii paganama vaimukas ja armas. Tore-tore, mõtlesin kerge ahastusega - tundsin end taas kui seltskonnatola 7. klassi käsitöötundides, kes naerutas oma repliikidega käsitööõpetajat. Kuid erinevalt toonasest ajaperioodist, mil ma tõesti põlesin soovist teisi naerma ajada, oli mul sel korral kindel plaan mõjuda tõsiseltvõetava täiskasvanuna. Tegemist oli siiski eksamiga! Ma ju kasutasin teaduslikke meetodeid! Ma ju esitasin tähtsaid graafikuid ja analüüse ja kokkuvõtteid! Jne. Mul on mingil seletamatul põhjusel meeles üks intervjuu selgeltnägija-Nastjaga veidi pärast seda, kui ta Eesti telemaastikul tuntuks sai. Kui mu mälu mind ei peta, mainis ta seal umbes, et "kõik ütlevad, et ma räägin eesti keel nii armsasti - aga ma ei taha olla armas, ma tahan olla tõsine". Ma täitsa mõistan nüüd, mida ta sellega silmas pidas!!
Samas olen piisavalt taibukas, et teiste minussesuhtumine ära jagada ja sellelt kasu lõigata. Olen selle ise hellitavalt ristinud Ruslani-efektiks. Säärane mõte tekkis üsna hiljuti: jäin nimelt vaatama laulupeo ülekannet ning sattusin intervjuule Ruslan Trochynskyiga, mis pani mu südame automaatselt heldima. Ikka nii neetult tore, kui hästi ta eesti keelt valdab! Ühele küsimusele vastas ta küll veidi mööda, aga sellest polnudki midagi hullu, kuna ta oli ise ikkagi nii sümpaatne...

Põhimõtteliselt toimub minuga täpipealt sama: mulle tundub, et võin siin vabalt veidi teemast kõrvale kalduda ja pula ajada, aga fakt, et ma nii armsasti saksa keeles pusin, langetab automaatselt teiste minule seatud ootusi. Kindlasti ei tähenda see, et ma üldse vaeva ei peaks nägema - näen ja kuidas veel! -, kuid ma ei saa üle ega ümber mõttest, et oleks mõni sakslane mu eilse esitluse ette kandnud, oleks ta palju valjema kriitikalaine alla sattunud kui mina. Tegelikult oleks saanud mu ettekande kallal veel norida küll, kuna teoreetiline põhi logises, rääkimata hüpoteesist. Ometi võeti mu ettekanne vastu naeru ja marulise aplausiga. Ja ehkki uskusin, et meie kaks äärmiselt teaduspõhist ja igati korrektset dotsenti ei hinda mu esitluse vaimukust just kõrgelt, sain hindeks maksimumi: 1.0!!!
Ühesõnaga näib mulle, et saksa keeles õppimine võimaldab mul kohati natuke lõdvemalt võtta - tuleb ainult väga-väga täpselt tajuda, kust jookseb see "võta vabalt" versus "pinguta nüüd, nagu homset ei oleks ega tuleks" õhkõrn piir.
Nüüd olengi põhimõtteliselt vaba! Nädala jagu tuleb käia veel seminarides, kuid selles pole midagi kontimurdvat, teeme juba kokkuvõtteid. Pean andma sisse ühe uurimistöö, kuid kuna kirjutan suure tõenäosusega kliimamuutuse mõjust julgeolekule, mis on täpselt minu teetass, suhtun sellesse tõtt-öelda mõõduka õhinaga. Lisaks kavatsen käia juulikuu jooksul võimalikult palju tööl, et nuumata oma äärmiselt kleenukest Taani semestri kukrut - läbisin just koolituse, mis kätkes endas salvrätikute voltimist, kuumade taldrikute kandmist ja erinevate pokaalide tuvastamist. Eks näis, milliseks kujuneb hotellibufee-Marise tähelend. (Enne Taanisse suundumist võiksin endale muidugi ka elamispinna leida, et oleks, mille nimel üldse kulutada - selle vastu poleks mul mitte kõige vähimatki!)
Ja Veneetsiast kirjutan ka! 

No comments:

Post a Comment