June 19, 2017

Õnnekilde tavaelust

Teate mis. Tegelikult külastasin nädala eest Johannaga Veneetsiat ning armusin selle soojusese-, värvi- ning muljeteküllusesse. Luban, et teen meie tripist veel eraldi juttu, sest olen ka ise huvitatud sellest, et muljed enne kuhugi kirja saaksid, kui need ajas tuhmuvad. Reisi tarbeks ekstra kaasa ostetud uude märkmikusse ülestähenduste tegemisest ei tulnud seekord midagi välja. 
Täna jagan aga täiesti spontaanselt rõõmukillukesi möödunud argipäevadest, sest tegelikult on ju pisitillukesed rõõmuhetked need, mis annavad elule värvi ja tähenduse, eks?

#1 Hetk üleeilsest, mil pärast seda, kui olime korterikaaslastega Taiwani sibulaleibu küpsetanud, spontaanselt päikeseloojangut vaatama otsustasime minna. Optimistlikult liitus veel paar sõpra ning meie ettevõtmine päädis õhtuhämaruses ujumise, veinijoomise ning herneraksuga. 

#2 Hetk eilselt kirbuturult. Otsustasime Gwenny ja Delfinaga (joogainstruktorist šveitslanna, kes couchsurf'ib hetkel Rostockis ja otsib oma kohta siin päikese all - käisin ka tema poolt organiseeritud joogatunnis, mis oli elamus omaette, kuna ta laulis mantrat ja seletas lahti tähendusi erinevate joogapooside ja -võtete taga) end juba koduteele sättida, sest olime endalegi märkamatult kirbukal juba neli tundi veetnud, kuid just siis hakkasid tänavamuusikud trompetit puhuma. Niisiis otsustasime veel veidikeseks kuulama jääda. Peagi leidsime end juba paljajalu kivisillutisel tantsimast, päike lõõskamas lagipähe, seljas äsja hea hinna eest skooritud kleidid. Lugude vahel pakkus solist meile oma suurest veepudelist juua, et me ikka vastu peaks!

#3 Hetk tänasest hommikust, mil kõva linnulaulu peale juba kell 04.50 silmad lahti lõin ja päikesetõusu tunnistasin. Olin liiga unesegane, et seda täielikult hoomata, ent kuskil tagakuklas registreerisin ära, et vaata-vaata ja imetle nüüd, Maris. Poolteist tundi hiljem lõin silmad taas lahti, et Gwennyga jooksma, ujuma (ja herneraksu) minna. 
Fotod on illustratiivsed. Esimesele on püütud hetk Volksküche'lt - tegemist on ühe sõpruskonna initsiatiiviga, mis näeb välja nii, et külla kutsutakse suur hulk inimesi. Esmalt käiakse koos dumpster dive'imas ning seejärel valmistatakse küllaga suurepäraseid vegan-roogi, nii et täiskõhu- ja rahulolutunne on garanteeritud! (Norras oli sama kontseptsiooniga ettevõtmise alternatiiviks Folkekjøkken.) Teise foto taustalugu on tagasihoidlikum, see pärineb lihtsalt ühest tavalisest (ent ilusast!) õhtust viljapõllul.

Ma ei suuda panna vastu kiusatusele toonitamast taas kord juba eelmisest postitusest koorunud tõdemust, et inimsuhted on tõepoolest elus kõige olulisemad, õnn peitub pisikeste momentide jagamises. Soovitan selle peale veel üht ülihead artiklit: The Myth of Quality Time, mille avastasin Ficus Rubi kaudu (heh, mulle näib, et olen tema hullunud fänn, kes loeb ja imetleb pea kõike, mida ta soovitab - hea, et tal endal sellest aimu pole, sest mu andumus võiks teise sootuks ära ehmatada!).

No comments:

Post a Comment