June 2, 2017

Kõigest, mis vahepeal pajatamata on jäänud

Ma olen tagasi oma blogiajaloo pikimalt muljetamispõualt! Mõte blogimaailma naasta on köitnud mu meeli juba pikki nädalaid – nüüd viskasingi ahju maguskartuli ja sättisin end Bob Dylani saatel pihlapuu alla, et teile mõned read kirja panna (kusjuures selle Bob Dylani plaadi skoorisin äärmiselt hea hinna eest kirbuturult ning sain kaasa ka hea tuju kaardi!). (Väike täiendus: muidugi ei istu ma postituse lõpuks enam pihlapuu all, vaid umbes nädal aega hiljem oma voodis, maguskartul juba ammu-ammu kõhus (ja sealt ka väljas) ning nädala suurim eneseületus – sokkide pesemine – seljatatud.)

Pesitsen taas Rostockis. Lendasin siia aprilli alguses, et alustada oma neljanda ülikoolisemestriga. Pärast Jaapanist naasmist ei jäänud enam palju aega kodulinna melu nautimiseks, ent sellegipoolest sai Tartu sõpradega üht koma teist vahvat ette võetud ning muljetatud. Aitäh, sõbrad!!
Rostock, mai 2017.
Rostock, aprill 2017.
Uus semester algas – üllatus-üllatus – raskelt. Taipasin jahmatusega, et meie esimesel aastal suure hurraaga alustanud pundist on alles jäänud vaid riismed. Samuti on erinevate seminaride valik mitmekordistunud, nii et inimesed paiknevad äärmiselt hajali. Keskmiselt jagub ühe seminari peale umbes neli kuni kuus nägu, mis tähendab paratamatult, et kogu aeg tuleb aktiivselt tööd teha, kaasa mõelda ja arutada – ei saagi enam taharitta arvutiekraani taha vajuda, mõttega hiljem kodus iseseisvalt materjalidele otsa vaadata. Loogiliselt võttes saan mõistagi aru, et säärane pealesunnitud aktiivne osalus on mu hariduse seisukohast kindlasti kulla hinnaga ja teeb mulle suure teene – aga sellegipoolest oleks vahepeal nii tore lihtsalt kuskil tagumises pingis hajevil pilguga lösutada! Teemad on iseenesest huvipakkuvad: riikidevaheline koostöö (aga ka kokkupõrked) sellistes kindlalt piiritlemata ruumides nagu Arktis ja kosmos, 1992. aastal toimunud Saksamaa suurim II maasilmasõja järgne mäss asüülitaotlejate vastu (mis leidis aset siinsamas Rostockis!), regionaalpoliitika rahvusvahelistes suhetes...

Viimase kohta üks naljakas lugu ka: valisin siis mina semestri alguses suure hurraaga sellesama aine (ametliku nimega Regionalismus in den internationalen Beziehungen), kuid tegin lollist peast automaatselt järelduse, et Regionalismus tähendab Religioni. Niisiis läksin rõõmsalt kohale, ise elevil teemadest, mida kohe kindlasti lahkama pidime hakkama (noh, islam ja budism ja nii edasi), kuid minutid aina venisid ja midagi taolist ei järgnenud. Vaatasime hoopis sadades erinevates variatsioonides maailmakaarte. Kuskil poole pealt taipasin, et ah sa mait! Regio-, mitte reLIgio-! (Jäin oma apsakast hoolimata edasi, sest leian, et seminar pakub sellegipoolest küllaga rõõmu (suuresti tänu õppejõule) – lihtsalt sootuks teistsuguses võtmes, kui ma eeldasin.)
Idandamine täies hoos. Rostock, kevad 2017.
Alpid, mai 2017.
Paar teist kursust ehmatasid mu seevastu päris ära. Ühest sügisel Saksamaal aset leidvast Bundestag’i valimistele keskenduvast kursusest olin sunnitud sootuks loobuma, kuna sain esimesest hetkest peale aru, et sellega edukalt jätkamine toimunuks mu vaimse (aga ka füüsilise) tervise arvelt. Ja mida ma siis ette võtsin? Otsustasin lükata selle edasi ja kandideerisin järgmiseks semestriks Taani Erasmuse vahetusüliõpilaseks, kus saan asendada selle palju toredamate kursustega!!!! :) 
Alustangi augusti teises pooles Aarhusi ülikoolis ning hakkan käsitlema seal teemasid nagu üleilmastumine, vaesus, rahvastiku kasv, ressursipuudus, terrorism ja konflikt – olen juba praegu super-mega-väga põnevil!
Tõtt-öelda rihtisin algul Hispaaniasse, kuna arvasin, et Taani kogemus ei erineks suurel määral Norra kogemusest (teate küll, ikka seesama heaoluühiskond ja klanitud põhjamaalased). Semester Hispaanias olnuks midagi hoopis muud! Saatuslikuks sai aga mu puudulik (õigemini täiesti puuduv) hispaania keele oskus. (Nüüd tagantjärele mõeldes jagan ära küll, et hoiatava sellest-ei-tule-midagi-välja-signaali saatis tegelikult juba ülikooli hispaaniakeelne kodulehekülg, mida ma jonnakalt Google Translate'i abil tõlkisin, lootes sisimas, et leian siiski paar ingliskeelset kursust. (Ei leidnud.)) Nojah, kauaks ma igatahes nukrutsema ei jäänud, sest Taani kõlab ju samuti megatoredalt, ükstaspuha, et mitte nii eksootiliselt kui Hispaania.
Rostock, aprill 2017.
Ma olen vahepealse aja jooksul ka ülikooliväliselt kõvasti targemaks saanud. Näiteks on minuni jõudnud nüüdseks tõdemus, et maksku mis maksab, inimsuhted on alati kõige tähtsamad (väga suure tõenäosusega tuligi see õppetund eelmise aasta üksilduse ja nukrameelsuse (aga ka eneseuhkuse) arvelt). Sel semestril Rostockis alustades sain varakult aru, et midagi peab muutuma, ja võtsin enda südameasjaks rääkimise. See polnud (ega pole siiani) alati lihtne – nii mõnelgi korral tundub nii paganama ahvatlev pärast loengut lihtsalt oma asjad kokku pakkida, kõrvaklapid pähe suruda ja koju jalutada –, kuid on end kuhjaga ära tasunud! Julgen väita, et olen nüüd Rostockis päriselt-päriselt õnnelik, sest mind ümbritsevad erinevatel tasanditel niivõrd erinevad lahedad inimesed! Ma ei põe enam üle, ei tunne end sakslastega suheldes kehvasti ega arva, et sisimas naeravad kõik mu pentsiku väljenduslaadi üle. Veel aasta eest mõtlesin sootuks teisiti – tõtt-öelda adungi suuresti alles nüüd, kuivõrd õnnetuna end eelmisel aastal tundsin, ilma et oleksin siis ise taibanud, mis toimub.
Toona isoleerisin end ise välismaailmast, seda põhiliselt keelebarjääri tõttu. Praegu on mul mõistagi maru hea mineviku-Marisele näpuga viibutada ja nähvata, et "saa oma pseudoprobleemist üle ja lihtsalt suhtle, armas taevas", ent tegelikult polnud see nii lihtne midagi. Esiteks ei saanud ma pooltel juhtudel arugi, millest parajasti jutt käib. Ja kui sain ning tahtsin midagi vahele pista, oli jututeema selleks ajaks, kui oma peas grammatiliselt korrektse lause jõudsin formuleerida, juba ammu kuskil mujal. Muutusin sõnaaheraks ja kidakeelseks, vältisin vestlustesse sattumist, et end mitte alandada, ja hakkasin enda identiteedis kahtlema. Seni olin end ikka määratlenud vahva sõnasepana, kes oskab keelenüanssidega mängida, vestlusesse iroonia abil vurtsu lisada ja inimesi naerma ajada - samas ka sügavamale laskuda ning hingepõhja tumedamaid kihte lahata. Mis oli minust saanud? Mingisugune mööda seinu hiiliv vaikne tüdruk, kes mõistis üksnes kaasa noogutada või siis suure punnitamise peale väljendada kas musta või valget, aga kindlasti mitte ühtegi miljonist hallivarjundist seal vahel.
Peipsi rannikut ja vene vanausulisi avastamas. Alatskivi, märts 2017.
Ega mul polnudki aega oma ebasotsiaalsuse pärast lohutult patja nutta, sest tegelikult kulus kogu aur iseenese eest hoolitsemisele. Ajasin oma rida: tegin trenni, kokkasin, käisin loengutes-seminarides (passiivselt tagapingis), esitasin kohusetundlikult oma koduseid töid, lugesin raamatuid, vaatasin filme, kirjutasin blogi ja suhtlesin koduste sõpradega. Kinnitasin endale, et talitan õigesti, kui niimoodi omaette toimetan, sest kvaliteetaeg iseendale on kõige olulisem. Ja ärge saage minust valesti aru, see ongi maru tähtis! Akude laadimiseks, sündmuste seedimiseks, järelduste tegemiseks... Aga eelmisel aastal läks asi veidi liiale. Usun, et akude laadimine võiks hõlmata üksnes mingit kindlat osa päevast, mitte tervet päeva (ja niimoodi nädalaid järjest).
Kui palju ma eelmisest kevadest õigupoolest mäletan? Kõik need kvaliteetsed aeg-iseenesele-õhtud on sulandunud kokku üheks üksluiseks ajaperioodiks, millest mul pole ühtki konkreetset mälestust välja tuua. Trenn ja söök ja blogimine pakkusid kindlasti igapäevarõõmu, ent nüüd, kus ma need unustanud olen, poleks mu elus sel perioodil justkui midagi toimunudki? (Ometi tean, et see pole tõsi, sest igapäevase tubli trenni ja toitumise mõjul on nüüdseks paljugi muutunud.) See ajabki mu suurde kimbatusse: kuidas planeerida oma aega nõnda, et sinna mahuksid nii meeldejäävad highlight'id, millest pajatada veel lastelastelegi (nagu hommikune päikesetõus järve ääres sõbra seltsis, väga halb (kuid naljakas) kohting ühe neonatsiga, õhtusöök nelja onuga, kanuumatk), ent ühtlasi ka piisav uni, hea toit, füüsiline koormus, vaimne eneseareng, kodused tööd ja aeg idude kasvatamiseks-kehakoorimiseks-juuksemaskitamiseks????
Olen vist tegelikult juba iseseisvalt sellele küsimusele vastuse leidnud: tuleb lihtsalt blogimisest loobuda. :D
Rostock, aprill 2017. 
Muide, tahtsin kirjutada natuke veel sellest mind praegu valdavast õnne- ja rahulolutundest. Olen täheldanud, et enese linnas hästi tundmiseks on mulle ääretult oluline, et tunneksin seda läbi ja lõhki. Või õigemini omaksin kindlat ettekujutust, kuidas linnast kõige paremini välja saada. Ka Tartu on mulle nii armas ja kodune suuresti just seetõttu, kuna tean, et kevadtalvistel päevadel saab mööda Jäneserada sörkida ning esimesi pajutibusid imetleda, suveõhtuti võib ERMi tagant Kõrvekülla ujuma minna, lõuna paiku on võimalik mööda Ihaste teed vanaema juurde suppi sööma jalutada ning nädalavahetuseti võib mööda Jõgeva maanteed Annale rattaga külla sõita (ja tee peal veel herneraksuski käia). Ma polnud varem kunagi sellele mõelnud, kuivõrd oluline on mulle selline enese ruumiline määratlemine linnapildis. Avastangi nüüd järjest rohkem Rostocki, kolan mööda linnapiire ja tunnen selgelt, kuidas mul hakkab parem. Leidsin endale paari nädala eest ühe järvekese linnast mõned kilomeetrid väljas, kus nüüd hommikuti enne loenguid ujumas käin. See vabaduse tunne, mis hommikuse suplusega kaasneb, on kirjeldamatu: mul on koht, kuhu minna, ja ma lähen. Kui ma sellest järvest midagi ei teaks, passiksin ilmselt tuimalt kodus, kuni loeng pihta hakkab, sest mul poleks oma hommikuga midagi mõistlikumat pihta hakata.
(Muide, selle järve avastamine oli äärmiselt proosaline: zoom'isin lihtsalt Google Maps'is Rostocki natuke välja, et näha, kas ümberringi paistab toredaid veesilmi. Ja paistis!)
Vanade sõprade seltsis. Rostock, aprill 2017.
Kuna tegin juba juttu ülikoolivälistest elulistest õppetundidest, siis toon välja veel ühe (ilmselt tänu mu suurele rääkimismeelsusele omandatud) uue oskuse, mille üle sisimas suurt uhkust tunnen: small talk'imine! Tunnistan ausalt, et suhtusin varem small talk'imisse pigem negatiivselt. Hoidsin jonnakalt kinni oma jäigast põhimõttest, et mind ei köida sõnad, millel pole tegelikult mingit kaalu, ja ootasin toanurgas, et keegi ise minu juurde tuleks ja päriks, mis on elu mõte, et me siis sügava diskussiooni käigus taipaksime, et oleme hingesugulased. Nüüd suhtun small talk'imisse sootuks teistmoodi. Näen selles tohutult võimalusi: mõttevahetus, eneseületus, silmaringi avardamine, kontaktivõrgustiku laiendamine... Parimal juhul kasvab small talk'ist välja isiklikum suhe, kuid see pole eesmärk omaette. Iga vestlus ei peagi päädima elu mõtte leidmisega!
Namaste! Rostock, aprill 2017.
Mis muidu veel toimunud on? Anu käis mul vahepeal külas!! :) Sõitis Prahast bussiga kohale ja puha. Sellest, kuidas me päev otsa Berliini üritasime hääletada, saaks juba omaette tragikoomilise postituse. Kohe linna sees võttis meid peale üks onkel ja pakkus küüti linna piirini, mis asus üpris kaugel. Sellest alguse edust innustust saanud, tõstsime oma pöidlad väga lootusrikkalt. Tundide möödudes väsisid käelihased ja koos nendega hajus ka lootus. Berliini poole sõitvad autod meie kõrval ei peatunud, küll aga näiteks Poola poole suunduv, mille autojuht sõnas, et "nemad küll meid kuidagi aidata ei saa, aga pidasid meie kõrval kinni, kuna ee, ah, täpselt ei teagi, miks". Pärast ebaõnnestunud hääletuspäeva olime sunnitud siiski viimase Berliini poole suunduva bussi võtma.

Korraldasin praktilise meediaseminari raames paari nädala eest ka FiSH'i filmifestivali, mis oli ääretult vahva kogemus. Vastutasin sotsiaalmeedia eest, aitasin dekoratsioone valmistada ja käisin pilte tegemas, kuid sain mahti ka maha istuda ja tasuta filme vaadata. Nägin kokku 25 Saksa ja Rootsi lühifilmi, kõik omamoodi mõtlemapanevad ja huvitavad. Festivali nädalavahetusel valitses linnas kuidagi teistsugune aura: kõikjal siblisid ringi FiSH'i sinistes tiimisärkides asjapulgad ning ükskõik, millisesse festivali asupaika ma jalutasin, kõikjal tervitasid mõnus vibe ja head filmid.
Pudruhommik Anuga. Rostock, aprill 2017.
Varahommikul linnapiire avastamas. Rostockist natuke väljas, mai 2017.
Veetsin ka ühe pika nädalavahetuse Lõuna-Saksamaal Alpides Charlotte'i ja Rikega, kellega tutvusime Norras. Laenasin ühest allikast telgi, teisest magamiskoti, kolmandast mati, lasin Eestist matkasaapad saata ja olingi minekuvalmis!
Mis ma oskan kosta... nagu arvata võis, olid vaated lummavad! Selline tunne, nagu oleks "Helisevat muusikat" 5D-s vaadanud: ükskõik, kuhu pilk pöörata, iga nurga tagant näis Maria kohe-kohe välja sööstvat ja the hills are alive'i laulvat. Kõndisime nende kolme päeva jooksul väga palju. Tundsin selgelt, et olen meie matkapundi nõrgim lüli, kuna teised kaks õppisid vist kõndima enne kallakul kui tasasel pinnal, kuid hoidsin keele hoolikalt hammaste taga ega lausunud ühtki vinguvat sõna. Ja õigesti tegin! Matka lõpuks olime kõik õnnehormooni täis pumbatud ega suutnud ära imestada, et üksteisega nii sõbralikuks suutsime jääda!
Minu raudnaised. Alpid, mai 2017.
Sealt kuuse tagant tuleb kohe Maria! Alpid, mai 2017.
Vot nii, armsad lugejad! Säärased olidki laias laastus mu viimase aja mõtted, tegemised ja tunded. Niivõrd hea oli üle pika aja jälle midagi kirja saada – üleliigne sumin on peast kadunud. Mõtlen ikka ja jälle, et blogimine toimib minu jaoks nii nagu Dumbledore'i jaoks mõttesõel: kui peas valitseb kaos, saab oma mõtted mujale hoiule panna. Loodan siiralt, et hakkan seda mõttesõela taas tihemini kasutama, kuid kivisse ma midagi ei raiu. 
Iseenesest peaks ainest kirjutamise jaoks lähiajal kõvasti jaguma – kas ka aega, seda saame näha!
Lõpetuseks veel üks suveidülliline pilt minust, kes ma veel üldse ei stressa eksamite pärast, kuna need algavad meil alles siis, kui kõik normaalsed inimesed on ammu suvepuhkusel:
Rostockist taas veidi väljas, mai 2017.

No comments:

Post a Comment