March 10, 2017

Kuidas korjata apelsine

Olen nüüdseks veetnud erinevates tsitrusehõngulistes apelsinisaludes peaaegu kaks nädalat, tarbinud julgelt kaheksa korda rohkem C-vitamiini kui muidu ja peaaegu et näinud oma nahka apelsini kombel oranžiks ja krobeliseks tõmbumas. Päevad mööduvad siin varase ärkamise ja füüsilise töö rütmis, ent ma ei saa millegi üle kurta. Elan hetkes, kus puuduvad abstraktsed plaanid ja mured, eksisteerib üksnes nüüd ja praegu (just nagu Alliksaar idealiseeris). Need hetked on täidetud primitiivsete rõõmudega: päikesepaiste, aina tühjenevate puude ja pöördvõrdeliselt täituvate kastidega. 
Arvan, et nüüd oleks ka tagumine aeg oma töömuljeid lugejatega jagada!
Siin Jaapani lõunaosas kasvavad apelsinid üpriski järskudel mäenõlvadel, nii et enese püstihoidmiseks on tarvis oma keha kogu aeg kergelt diagonaalis hoida. Apelsinid on kahjurite ja külma kaitseks pakitud valgete riidest taskute sisse, mis meenutavad varvasteta sokke. Need on farmerite poolt käsitsi kõigile apelsinide ümber tõmmatud, ükshaaval. Enne apelsinide korjamist tuleb sokikesed eemaldada. Mõistagi ei kista apelsine kuidagi suvaliselt, vaid korjatakse oskuslikult kahe liigutusega: esmalt lõigatakse varrega puu otsast lahti, seejärel eemaldatakse pisike varreots vilja lähedalt, nii et alles jääb vaid tibatilluke nääps. Lõikamise hõlbustamiseks kasutame veidi painutatud otsaga näpits-tange, mis kergendavad nähtud vaeva oluliselt. Lõigates tuleb ette vaadata, et varreots täielikult vilja küljest lahti ei tuleks, sest sellisel puhul tunnistatakse vili müümiskõlbmatuks. Säärase vilja elu kulmineerub mahlapressis.

Õigupoolest on apelsinide korjamine üsna mõnus ja rütmiline tegevus: kastid täituvad meeldivalt ruttu, midagi ei kleepu, puuduvad maod ja ämblikud ja satikad.
(Tegelikult rõõmustasin veidi rutakalt, kuna polnud kirjutamise hetkel veel rinda pistnud apelsinisortidega, mille viljad kasvavad kolme meetri kõrgusel ja oksad raskendavad igasugust liigutamist (sh käte tõstmist ja pea pööramist). Pärast kahepäevast puude latvades turnimist ja mitmeid ekstreemseid ei-tea-nüüd-kas-kukun-alla-ja-murran-jalaluu-stiilis hetki ei suhtuks ma apelsinikorilusse enam sugugi nõnda kergekäeliselt!)
Alloleval fotol on jäädvustatud 'Kiyomi' - sort, mida on minu arvates kõige hõlpsam ja meeldivam korjata. Taamal mäed ja - ehkki seda pole pildilt aimata - ka ookean. 
Vaade apelsinisokkidele!
Mäenõlval kasutatakse apelsinikastide (aga ka inimeste, nagu ehmatusega teada sain) transportimiseks mägitrammilaadset süsteemi, mis koosneb kahest mahukast mootoriga kastist ja üherööpalisest trammiteest, mis nõlvade vahel lookleb ja jaguneb. Nüüdseks pole ma mitte üksnes harjunud nendes kastides orava kombel üles-alla sõitmisega, vaid oskan seadeldist ka ise juhtida.
Tegemist on mõistagi äärmiselt hinnalise mehhanismiga, mille Jaapani valitsus on ise suures osas farmeritele kinni maksnud. 
Järgnevad pildid annavad ehk mingi ülevaateneist mägirööbastest ja mäenõlva kaldest:
Üldse näib, et riik kohtleb oma väikefarmereid heldekäeliselt. Apelsinifarmerite saagi ostab kokku JA (Japanese Agriculture) Group, mis varustab farmereid ka vajalike tarvikutega (kastid jne). Olen nende juures ühe korra ka müümas käinud, kuid et minu osa piirdus üksnes kastide peale- ja mahalaadimisega, ei ole mul sellest käigust midagi märkimisväärset välja tuua. 

Küll aga oskan nii mõndagi pajatada müümisele eelnevast õndsast protsessist - sorteerimisest! Sorteerimine toimub sordi, välimuse ja suuruse alusel. Mõnel faremeril on selleks puhuks kasutusel moodsamad liinid, mis praktiliselt kogu töö ise ära teevad, teine farmer veab su kättpidi eelmise päeva kastihunniku ette ja ütleb, et kuule, sorteeri nüüd ära...  (Oh seda naiivset farmerit, kes uskus, et minu otsustusvõimetuse juures tasub mind usaldada iseseisvalt otsustama, kas tegu on piisavalt ilusa viljaga või mitte... (lisaks näib mulle, et olen oma südames apelsinide kaubandusliku välimuse suhtes tiba leplikum kui standard ette näeb))
Näide sellest tsipa moodsamast liinist (taamal apelsinide klassifitseerimise tabel):
Nüüd, kus apelsinikorjamise protsess on üles märgitud, tunnen end märksa rahulikumalt. Ometi on veel nii palju, mida Jaapani puhul lahata: selfie-kultuuri, tüdrukute iluideaale, toitumisharjumusi, pakendamishullust, prügi sorteerimimist, viisakust, temperamenti... Loodetavasti jõuan kunagi ka selleni!

Nüüd aga tuleb põhku pugeda - homme tavapärane 6.10 äratus! Seega head ööd kõigile - või siis päeva, kui orienteeruda Eesti ajas. :)

No comments:

Post a Comment