March 27, 2017

Jaapani järelkaja - teine osa

Eelmisest Jaapani osast on nüüdseks möödas tükk aega, ent korvan selle kohe värske mammutpostitusega. Jätkub see idee kohaselt sealt, kus viimane pooleli jäi (ehk siis naiste nunnuduse ja süütuse ülistamisest). Jõudu ja jaksu lugemisel!
Mina ja Krista oma kuuekraadises pööningutoas tekihunniku otsas:
Feministlike ideede levik pole ainus, mis toppab Jaapanis alles lapsekingades. Sama lugu on mitmete teiste liikumistega, mis tekitavad läänes üha enam poleemikat. Kõige enam jäi mulle silma, et jaapanlased ei ole eriti kuulnudki taimetoitlusest. Lisaks vohab Jaapanis üliagar pakendamiskultuur.

Ma pole blogis seda ametlikult küll veel välja hõiganud, ent eks lähedasem ring (ning lihtsalt terasemate silmadega lugejaskond) teab nagunii, et olen juba mõnda aega täistaimetoitlane. Jaapan osutus aga ühele hakkajale veganile parajaks katsumuseks. Olin enne projekti minekut vähemalt viis tiiru korrutanud, et olen vegan, ja uurinud, kas see on korraldajate jaoks ikka okei, kui ma liitun. Samuti pärisin, kas neil jagub piisavalt toorainet, et saaksin samuti täisväärtuslikult süüa. Ma ei tahtnud olla see liige seltskonnas, kes kohale jõudes äkitselt erikohtlemist nõudma hakkab, kuid puhtalt vee ja apelsinide peal vegeteerimine tundus samuti kurb väljavaade. Niisiis katsusingi kõiki juba võimalikult vara ette häälestada. Et kohaliku kandi šoppamisvõimalused polnud just suured, usaldasin end täielikult meile toorainet hankiva liidri kätesse, kes mulle entusiastlikult kinnitas, et "being a vegan should not be a problem"
Noh... oli ikka!
Esimene õhtu muutis nõutuks: meid tervitati suši ja hiiglaslike mereannivaagnatega, kus ainsaks taimseks komponendiks olid rohelised oad. Lisaks visati lauale krõpsupakke, suhkrust ja värvainetest üle ujutatud siidripurke ja muud laadset rämpsu. (Muide, üleüldse oli meie farmerite seltskond üliagar pakkuma meile kõikvõimalikku töödeldud ning äärmiselt kahtlase päritoluga sodi, mida ükski minu lähedasem tuttav - ükskõik, kas herbi- või omnivoor - tõenäoliselt vabatahtlikult ei sööks. Mulle näib, et läänes levivad muu hulgas agaramalt ka tervislikku eluviisi (clean eating, whole foods) propageerivad liikumised. Samas pole ju mingi saladus, et jaapanlased on üldises plaanis kõvasti tervemad ja pikema keskmise eluaega kui lääne rahvas... Võib-olla mulle siis ainult tundub, et läänes pööratakse toidu värskusele ja tervislikkusele rohkem rõhku, kuna mu Insta feed on sellelaadseid pilte täis??)

Sel esimesel õhtul ehmatasin igatahes meie liidri vist korralikult ära, kuna ta tuli mu juurde aru pärima, miks ma ometi ei söö. Mu seletusele, et olen ju ometi vegan, sain vastuseks, et "what does it actually mean?" :):):) 
Ühesõnaga polnud tegemist kindlasti mitte mu lemmikõhtuga: kaks väsitavat ööpäeva täis rändamist ja ootamist kulmineerusid pika mereandide all lookas laua taga suitsetavate farmerite keskel, kes silmitsesid meid häbitu huviga. Silmade lahtihoidmine osutus parajaks katsumuseks, rinnus tärkas mõistmine, et minuga siiski poldud arvestatud ja võib-olla polegi mul järgnevad kolm nädalat midagi süüa. Ja meie pööningukambrikeses oli kuus kraadi sooja...
Edasi läks olukord kõvasti paremaks! Meie liider vedas mu kättpidi supermarketisse banaanileti juurde ja sisendas mulle agaralt: "don't hesitate!" Külmkappi ilmusid müstilisel kombel avokaadod ja köögivilju jagus samuti. Kokkasime tiimides. Rääkisime olukorra läbi ja kõik olid minu suhtes üliarvestavad, tõstes mulle portsu enne liha lisamist juba jahtuma või valmistades taimse ja loomse üleüldse eraldi. 
Olen kõigile nende tähelepanelikkuse eest ääretult tänulik! Ometi tean, et 100%line veganluse põhimõtete järgimine mul ei õnnestunud, kuna ikka oli potti sattunud loomse päritoluga puljongikuubik või taimsete kotlettide sisse sidujana muna. Sõin siiski, sest teised olid minu nimel ekstra vaeva näinud ja inimlikul kombel eksinud - nina kirtsutamine ja portsu eemaletõukamine tundus selles kontekstis liig. Leidus veel üks proosalisem põhjus: ma lihtsalt ei soovinud ennast näljutada. Nõnda saigi Jaapani periood täistaimetoitlase asemel veedetud lihtsalt taimetoitlasena.

Pean tunnistama, et ka ainult taimetoitlane olla oli paras katsumus. Jaapani kultuur on konkreetselt lihale ja mereandidele üles ehitatud! Lisaks elavad nad justkui vaakumis, kuhu pole veel taimetoitluse ideed levinud. See muutis eriti keeruliseks just väljas söömise, sest toidu tellimiseks tuli pidada maha pikki dialooge kelneriga. Nii mõnigi jaapanlane tunnistas mulle, et olen esimene päris elus kohatud taimetoitlane - nad olevat säärastest tegelastest küll kuulnud, kuid mitte uskunud, et säärased tegelikult ka ringi kalpsavad. Minust sai omamoodi legend: tüdruk, kes sööb vaid köögivilju (hoolimata mu protestist, et mu toidulaud on tegelikkuses kõvasti rikkalikum). Minu legendi lõi vist ainsana üle kiitsakas Lawrence, kes oli farmerite hulgas tuntud sellega, et ei jaksanud ühtki tööd teha...
Aga positiivse külje pealt ka! Jaapani köök valmistas mulle tegelikult suurt rõõmu ja naudingut. Kõige enam jään ilmselt igatsema marineeritud kollast redist, mille maitset on võimatu kirjeldada kellelegi, kes seda maitsnud ei ole (noh, maitseb nagu marineeritud kollane redis), aga ka kuivatatud maguskartulit ja hurmaad (JAH, hurmaad annab ka kuivatada (!!!), saime teada, kui üks kohalik vanamammi rõdule tuli ja meile seda alla viskas, kui tänaval ringi uudistasime) ning soolatud ploome, mis sobisid onigiri sisse kui rusikas silmaauku. Ja mõistagi onigiri't ennast: vetikate ja vürtsidega rikastatud kolmnurkset riisipalli (ehkki pean tõdema, et sõnad "pall" ja "kolmnurkne" mõjuvad üsnagi vastuoluliselt), mida tegime endile põllule kaasa. Mina ja Krista võtsime ruttu omaks ka purustatud banaani, pähklivõi ja rosinatega segatud riisipallid, kord pani Krista oma soolasesse onigiri'sse kurgi-lehtkapsasalatit - jaapanlannad hoidsid meid vaadates kahe käega peast kinni.

Uskumatuid pilke pälvisime ka siis, kui krõbistasime tooreid köögivilju: porgandit, paprikat, brokolit. Nagu imestusega avastasime, ei sööda Jaapanis toorelt ühtki köögivilja: kõik käib kas või korrakski läbi kas pannilt, potist või aurutist. (Marion oli see, kes mulle hiljem selguse majja tõi, teatades, et Hiina meditsiini seisukohast on kuumad toidud need, mis hoiavad inimese seedimist töös, ja seetõttu kõike kuumutataksegi.) 
Lubasin lahata ka toitumisega väga tihedalt seotud probleemi, mis laieneb teistelegi eluvaldkondadele. Selleks on tohutu pakendamishullus. Tunnistan ausalt, et polnud mingit rõõmu minna värske toidu letti, kus iga õun, banaan ja apelsin olid eraldi kiles. Letis pakiti need veel omakorda väikesesse kilekotti ja lõpuks tõsteti ümber suurde.
Nii Eestis kui ka Saksamaal olen katsunud osta nii palju lahtist kraami kui võimalik, toonud kodust kotte kaasa ja asetanud kaupa letile lihtsalt niisama. Ilmselt ongi säärase elustiili suunas tüürimine põhjuseks, miks Jaapani poodides avanev vaatepilt mind nõnda halvas. Pakendamine ei ilmnenud üksnes värskete toitude puhul: näiteks kolmesajagrammine pähklipakk sisaldas endas veel kümmet miniatuurset pähklipakikest, kõigis tilluke pähkliportsuke, ja kord avasin krõpsupaki, kust mulle vaatas vastu üksnes hunnik väiksemaid pakendeid. Daamid ja härrad, iga krõps oli pakendatud eraldi!

Samas on Jaapanis kõrgelt arenenud prügisorteerimiskultuur. Plastpudelitelt tuli näiteks sildid eemaldada, et need siis erinevatesse prügikastidesse visata. Olin juba eelnevalt lugenud, et mõned jaapanlased satuvad prügisorteerimisest lausa hasarti, veetes pikki päevi maniküürkääridega oma prahi kallal, eemaldades üksteisest erinevatest materjalidest elemente. Selle peale mõtlesin paratamatult, et ülivägatore, et sorteerite, aga... kas prügi MITTE tekitamine poleks keskkonna seisukohast märksa ennetavam ja säästlikum samm?
Kord õnnestus meil külastada kohalikku keskkooli. Tegemist oli äärmiselt kirgastava kogemusega: jälgisime kaht klassitäit koolivormides ja maskides 16aastasi. Kas meie olime ka 10. klassis nõnda pisitillud? Võib-olla tõesti. Ent oot, seal oli midagi veel... Õpilaste vaikus, kuulekus ja täielik rahulikkus. Sirge seljaga istumine. Ujedus. Töökäskudele kuuletumine. Ei mingit juttu tagapingis ega itsitamist - kõik viimseni lihvitud ja drillitud. Mõtlesin, et ehk lõi säärase korra majja meie külaskäik, kuid meie liider kinnitas mulle, et selline ongi Jaapani koolisüsteem: kuulekas. Häbelik. Kontrast Eesti süsteemiga oli selgelt tajutav. 
Mitte et me oleksime otseselt pahad lapsed olnud, ei - aga nii mõnigi kord paisus sumin ikka liiga valjuks ja vahel pidas keegi vajalikuks esineda (mõnikord õnnestunult, teinekord mitte). Mõnes tunnis sai täiega nalja, õpetaja ja õpilase vahel tekkis vaimukas dialoog (krõbe, sarkastiline). 

Meie seltskonna jaapanlaste huumorisoone lahtimuukimine muutus kiiresti minu ja Krista südameasjaks. Meile jõudis kohale, et võib-olla ei saa jaapanlased meie ärapanemistest ja sarkastilistest märgetest, mida littisime enestelegi märkamatult söögi alla ja söögi peale, tuhkagi aru, arvates tõemeeli, et oleme õelad. Seega kinnitasime neile ikka ja jälle, et ei-ei, see on ainult nali, me ei mõelnud seda tõsiselt... 
Uurisime, kuidas nad ise oma huumorisoont kirjeldaksid. Mida nad naljakaks peavad? Kui mitte teravat musta huumorit, kas siis äkki hoopis täiesti ajuvaba absurdi? Oli näha, et ajasime nad segadusse: saime vastuseks ebaleva "we usually don't tell jokes..."

Huumorimeeleta rahvus - on see tõesti võimalik? Ma ei tahaks seda silmapilgukski uskuda. Arvan, et viga oli meie häbiväärselt lühikeses kohalviibimises ning üpriski aktiivses (agressiivses??) oma naljade ja küsimustega pealelendamises, mis surusid alla jaapanlaste tagasihoidlikuma naljasoone. Samas näitas nii mõnigi end äärmiselt üllatavast küljest: näiteks muutus Hiro äärmiselt talendikaks koomikuks, kes naerutas mind ja Kristat laagri lõpu poole nii, et meil mõlemal jooksid mööda põski alla naerupisarad. Krista hüvastijätukaardile kirjutas ta: "In the future, I will maybe go to your country. Or maybe not to your country. Maybe Finland."
Jaapanlased on selfihullud. Ja peace-märgi. Ja erinevates variatsioonides grupipiltide. Viimaste tegemine on tõtt-öelda kriitilise tähtsusega osa pidude meelelahutusprogrammist. Esmalt aetakse kokku toatäis rahvast ja sunnitakse kramplikult pildil naeratama. Siis teeb üks mees kaameraga pilti, tuleb teine, nii et esimene jookseb pildile, teine õngitseb taskust lisaks veel telefoni ja tahvelarvuti, juurde jookseb kolmas mees ja ulatab teisele ka enda telefoni, ruttab tagasi pildile, tuleb mõne hetke möödudes siiski teise mehe asemele, klõpsib seltskonnast veel erinevate kaameratega pilte, kuni astub juurde neljas mees, kes köhatab, et kuulge, võiks ju kaamera statiivi otsa sättida, saaks kogu kamba kaadrisse püütud...
Piirduks kogu lugu siis üksnes selle kohustusliku grupipildiga! Terve õhtu vältel kõnnivad ringi kaameratega tüübid, kes ajavad taga kaadrisse püüdmist väärivaid momente, ja iga pisitillukese muutuse peale rändavad taskutest välja nutitelefonid, et erinevates variatsioonides selfitada. Meenub ka Miki, kes oma sünnipäevatordi küünalde puhumise asemel katsus neid hoopis hoolega kaadrisse sättida (kusjuures terve laudkond inimesi tema ümber pildistas sedasama küünaldega torti) ning noor ema Mina, kes pärast seda, kui ta pisipoeg oli kaks friikartulit ninna toppinud, käskis tal päris tükk aega paigal seista ja kaamerasse vaadata, ehkki vaesel väikemehel jooksis ninast verd...

Peokultuuri juurde kuulub aga lisaks ühisele pildistamisele ka lõpuring, kus oodatakse igaühe sõnavõttu (nagu Kristaga oma suureks kohkumuseks avastasime). Me ei osanud aimatagi, et viimase peoõhtu lõppedes eeldatakse kõigilt mitmeminutilist kõnet, kust ei puudu sissejuhatus, sõlmitus, lõpplahendus - keegi seda meile ekstra ei maininud ka, kuna see kõik on ju nii loogiline, eks. Niisiis leidsimegi end täbarast olukorrast, kus me ei osanud midagi tarka peale hakata. Improviseerisime lõpukõne "Eesti moodi" ehk siis kandsime neile kahehäälselt ette ühe Eesti rahvaviisi. 
Kuid kõigil teistel oli palju keelel! Kahekümne inimese peale kulus meil julgelt poolteist (suures osas jaapanikeelset) tundi. Kõik kuulasid esinejaid mõistagi ülikuulekalt ja suure andumusega, keegi ei liigutanud ega iitsatanudki. Pärast viimast kõnet, mitut harrast pisarapühkimise hetke ja kallistusi jooksid pooled ummisjalu vetsu.
Umbes selline oligi mu eelarvamus Jaapani poseerimisloogikast: 
Niisama toredaid fakte lõpetuseks
*Jaapanis on vasakpoolne liiklus.
*Autodest kohtab kõige rohkem valgeid risttahukakujulisi Suzukisid ja Isuzusid.
*Seintes laiuvad teistsugused pistikuaugud!!
*Tippi ei jäeta (proovisime korra, kuid see lõppes sellega, et meile joosti tänavale järele ning sunniti väevõimuga raha tagasi võtma).
*Vetsu minnes leiab mõnikord eest vaid augu, teinekord aga kuningliku musttuhande funktsiooniga (sh istmesoojendaja) varustatud WC-poti.
*Bussipiletite eest makstakse väljudes, mitte sisenedes (nii on terve sõidu vältel aega täpset raha otsida ning kui seda ei ole, saab automaadis (mis asub samuti bussis) suurt raha peenemaks teha).
*Jaapanis pestakse end madalal pingil peegli ees istudes, dušivoolik käes. 
*Hot springs'is käiakse alasti, kuid mehed ja naised on üksteisest eraldatud. 
*Vannikultuur näib olevat üsna tähtis...
*...ja kui eelmises punktis olin veel natuke kahtlev, siis võin täie veendumusega väita, et kummardamiskultuur lokkab küll väga rikkalikult!
*Siseruumides käiakse sussidega, ent vannitoas tarvitatakse veel omakorda eraldi susse. Uskumuse kohaselt olevat põrandapind jaotatud eri räpasuse astmete vahel, kusjuures vannituba on kõige räpasem pind majas, nii et samade susside kandmine nii elutoas kui ka vannitoas ei ole sünnis.
*Maske ei kanta vaid hirmust surra seagrippi, nagu ma millegipärast uskusin. Tegelikult peljatakse eelkõige heinapalavikku, mustust ning allergiaid. Teinekord kannavad tüdrukud maski siis, kui "ei viitsi lihtsalt meiki teha" (see pole nali)!!
*Jaapani popmuusika on päris lahe (link).
*Hiinlased neile ei meeldi - ilmselt seetõttu, et tihtipeale pannakse neid jaapanlastega samasse patta.
*Ameerikat ja ameeriklasi nad see-eest fännavad. Ajaloo pärast vimma ei pea. Koolis õpitakse, et USA viskas Jaapanile pommid soovist sõda lõpetada. Selles polnud midagi isiklikku. 
*Ametiasutustes (postkontor, bussijaam) valitseb veel endiselt kogu täiega paberimajandus, st ei mingeid ekraane. Ainult lugematud paberivirnad ja silmi kirjuks võtvad plakatid seintel. Minu apelsinikasti saatmine Eestisse võttis postkontoris aega kuskil poolteist tundi, sest tädi lappas paberihunnikut ja onu helistas läbi Kansai lennujaama ja Eesti Tolliameti töötajaid...
*Kõigi inimeste nimede taga peituvad sügavamad tähendused. Enamasti ilusad: Deep Ocean, Strong Wind jms. Minu nimi muudeti samuti jaapanipäraseks, st sain sellele samuti tähenduse. Daamid ja härrad, Jaapanis oleks mu nimeks Kanepiorav!
***
Siinkohal tõmban Jaapani sarja postitustele joone alla - kuid loodetavasti mitte igaveseks. Hoolimata tõsiasjast, et mu postitustest kumas ehk rohkem läbi kriitikat ning teravust, olen sellest paigast tegelikult äärmiselt lummatud. Loodusest, inimestest, ühiskonnakorraldusest...
Kasvasin nende kolme nädala jooksul meeletult, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Niivõrd palju jäi aga endiselt veel nägemata-avastamata, mistõttu soovin tulevikus kindlasti tagasi minna. Seniks aga...
さようなら, Jaapan!

3 comments:

  1. Oioi, marineeritud kollane redis ja ülepakendamine ning oma "murunäksimise" selgitamine, kui tuttavad ja "armsad" teemad... Aga tore oli lugeda, tekitas Jaapani vastu korraliku huvi😊 Kallid Myanmarist!!

    ReplyDelete
  2. Oioi, marineeritud kollane redis ja ülepakendamine ning oma "murunäksimise" selgitamine, kui tuttavad ja "armsad" teemad... Aga tore oli lugeda, tekitas Jaapani vastu korraliku huvi😊 Kallid Myanmarist!!

    ReplyDelete
  3. Kallid sullegi, armas Jane, peaaegu kaks kuud hiljem! :)

    ReplyDelete