March 21, 2017

Jaapani järelkaja - esimene osa

Täitsa lõpp! Säärasest emotsioonide virvarrist toibumine pole just kergete ülesannete killast. Siiamaani ei taha kohale jõuda, et me käisime vahepeal tõepoolest Kristaga Jaapanis apelsine korjamas, kohalikega lävimas ja täiesti uutmoodi kultuuri ammutamas. Ehkki mu äraantav pagas muutus raskemaks vaid kohvrisse surutud dekoponide (vaieldamatult nii minu kui ka Krista lemmikapelsinisordi!) võrra, laienes teadmiste ja kogemuste pagas üüratult. Vedas meil, et seda lennujaamas ei kaalutud, sest vastasel juhul oleksime end ülekilode tõttu lolliks maksnud.

Reisimõtete haldamine, järjestamine, sorteerimine ja omavaheline põimimine pole olnud küll sugugi lihtne katsumus (nagu võib aimata ka postituse pikast viibimisest), ent esimene ports Jaapani seletusi on nüüd teie ees!
Esmalt teen paari sõnaga juttu projektist osavõtnutest. Meie 12pealine vabatahtlike seltskond koosnes kahest eestlasest, ühest vietnamlasest, ühest hongkonglasest, ühest macaulasest ja ülejäänud osas jaapanlastest. Meie grupp oli hämmastavalt kokkuhoidev ja tragi: mitte kordagi ei tabanud ma kedagi töö üle pirtsutamas, kokkulepitud ülesannetest (kokkamine/nõudepesu) keeldumas ega hommikuti sisse magamas. Et seltskonnale andis põhikaalu just kõrge jaapanlaste protsent, kes olid oma inglise keeles teiste osavõtjatega võrreldes kõige ebakindlamad, kõlas ümberringi palju jaapani keelt, mida kahjuks üsna tihti meile lahti ei seletatud. Nõnda läks meil palju kõrvust mööda. Samas olen rõõmus, et olukord polnud vastupidine: suur hulk soravalt keelt valdavaid rahvusvahelisi noori oleksid kindlustanud meile küll pideva vestlusesse kaasatuse, ent samal ajal lämmatanud ka äärmiselt kvalitatiivse sisevaate jaapanlaste käitumisse, žestidesse, mõtetesse, temperamenti, arusaamadesse, uskumustesse.
Nagu te juba teate, ei sõitnud ma Jaapanisse üksinda, vaid koos kalli sõbranna Kristaga. Tunnistan ausalt, et olin enne ärasõitu üpriski mures (ja nagu selgus, põdes ka tema): kolm nädalat ninapidi kooselamist on kahtlemata säärane proovikivi, mis muudab sõpruse kas tugevamaks või nõrgestab seda. Meil läks õnneks!
Nii-nii kirjeldamatult hea oli kellegagi oma õnnehetki jagada, kellelegi kurta, kellegagi arutada, kellegagi hommikuti külmast vabiseda ja kellegagi kampas end farmimeeste õllepeoks üles lüüa (miski, mis polnud kindlasti vajalik, kuna "peol" istus lõviosa rahvast tunkedes, millega sai veel samal hommikul puu otsas turnitud). Väljusime Jaapani-areenilt sootuks uuel sõpruse tasandil, kaasas kotitäis uusi inside-nalju ja ühiseid mälestusi (ja nagu juba mainitud, siis ka dekopone (meie lemmikapelsinisort - et meelest ära ei läheks)).
Kohalik kogukond oli väike. Lisan veel omalt poolt, et vananev. 
Üks asi on projekti infopakist lugeda, et noored on suurematesse linnadesse pagenud ning vanemad üksinda apelsinipuudega mässama jätnud, sootuks teine aga ise kohale jõudes tõdeda, et kirevase päralt, siin pole tõesti ühtki noort hingelist. Mõni õnnelikum farmer näeb oma apelsinisalude tulevikku heledates toonides: kuskil siiski kasvavad võsukesed, kes viibivad hetkel küll pilla-palla laias ilmas laiali, ent tehniliselt valmis tulevikus farmitöö üle võtma. Kõigil nõnda vedanud pole.

Farmerite elu käib käsikäes rohke suitsetamise ja joomisega. Muide, see on vastuolus üleüldise Jaapanis avaneva pildiga, kus tänaval näeb suitsetajat haruharva. See konkreetne tilluke vananev kogukond moodustas aga muust Jaapanist lahkulööduna täiesti omaette süsteemi, mille tunnused erinevad suuresti Harju Tokyo keskmisest. 
Säärased suitsetamise ja joomisega seotud käitumisharjumused on ühest küljest ilmselt tingitud muredest, mis kaasnevad elukutsega (ilm, saagikus, see lahtine tuleviku teema), aga ka soovist põgeneda reaalsusest. Kuulasin nii mõnegi farmeri elulugusid ning pean tunnistama, et elu pole neile just ülemäära pai teinud: mu kõrvu jäid kumisema märksõnad "orb", "võlad", "lahutus", "surm" ja "kasiinod". 
Ometi ei tähenda see, et farmerid oleksid veetnud oma päevi melanhoolselt viinapudeliga tõtt vahtides (nagu andsin ehk äsja alust arvata). Tegelikult oli tegemist siiski pigem rõõmsameelsete ja kohusetundlike töömeestega (kelle tööpäevad olid lihtsalt liigendatud (võib-olla liigseteks) õllelonksudeks ja suitsupausideks...).
Töötasin kokku kolme farmeri juures. Minu ja Misaki esimene farmer võttis kõike ülilebolt: korjasime vaikses taktis apelsine, käisime rikkalikul lõunasöögil, sõitsime hot springs'i... Korra jõudsime ka ka teise linna bingohalli, mis lõhnas adrenaliinijanus keskealiste Jaapani härrade järele. Teine vahetus möödus Hiro ja ühe õblukese vanatädi seltsis, kes turnis mööda puulatvu ja mäenõlvu vilunult kui lendorav. Pean tunnistama, et säärane südikus tekitas endas ka soovi apelsinikorjamise areenil paremini esineda. Mu pingutused läksid õnneks, sest iga tööpäeva lõpuks kirjeldas ta mind kui äärmiselt töökat ja osavat apelsinikorjajat! 
Ja minu kolmas boss... oeh. :) Ütleme nii, et see pole päris esimene kord elus, mil olen reisi jooksul mõnd vanemat härrasmeest lummanud. Et ma olen märkide tõlgendamises erakordselt kehv, ei lugenud ma seda välja tema "you're such a smart lady"-stiilis repliikidest, vaid taipasin kohkumusega alles siis, kui ta oli oma kuludega läkitanud mulle Eestisse 6kilose apelsinikasti (koguväärtusega umbes 14000 jeeni), kandnud ette paar Jaapani ballaadi ja keelitanud mind apelsinide sorteerimise asemel hinge tõmbama ja temaga veini jooma. (Haha, niimoodi sõnastatuna kõlab see üliväga perversselt, ent tegelikult oli kõik kontrolli all ja meil sai palju nalja. Et meie jutt klappis hästi, kasutasin juhust ja uurisin paljude huvipakkuvate teemade kohta.) 
Näiteks arutasime naiste positsiooni ühiskonnas. Tema väitel olevat naised ja mehed tänapäeval enam-vähem võrdsed. Võib-olla pealtnäha ongi. Mulle jäi aga puhtalt tema minusse suhtumisest ("ohh, so smart, so clever...") mulje, et ta pole üldse harjunud mõttega, et (noorte) naistega saab rääkida (sest ma, käsi südamel, ei ärbelnud mingisuguste faktiteadmistega, vaid lihtsalt ajasin normaalselt juttu ja esitasin uudishimust küsimusi). Üleüldse tundub, et kõiksugused feministlike sugemetega liikumised (aga ka näiteks toitumise ja raiskamisega seotud, nagu edaspidi veel juttu tuleb) on seal hommikumaal tubli kümme aastat ajast maas.
Paistab, et naiste puhul ongi hinnas eelkõige nende malbus, siirus, heasoovlikkus, kannatlikkus, leppimine - omadused, mille peale minusugune lääneliku "strong independent woman'i" ideaali järgija kärsitult käega rehmab. Ka välimuses kehtib raudne reegel: nunnudus > seksikus. Sel teemal vestlesin pikemalt jaapanlanna Harukaga, kes kinnitas, et mida süütum, noorem, eluvõõram ja armsam tüdruk välja näeb, seda rohkem on tal lööki poiste seas (ah SEALT siis see kiisuvurrude ja roosade seelikute kultuur, mõtlesin). (Kel rohkem huvi, see võib Google pildiotsingusse tippida "European models", "American models" ja "Japanese models" ning tulemusi omavahel võrrelda - minu arvates on skaala "läänelikult seksikas <<<>>> jaapanlikult nummi" rabavalt hästi välja joonistunud.) Üldiselt on jaapanlased niigi kordades häbelikumad kui läänemaailm - nunnu tüdruku leidmine kindlustab ujedale poisile siiski võimu ja väe tunde. Rahuldatud saab ürgne abitu emase kaitsmise tung. 
Kriitiline toon, millega Haruka valitsevat olukorda kirjeldas, andis alust arvata, et hetkel on peale kasvamas uus südikate naiste põlvkond, kes varsti ehk käega vastu lauda lööb ja ütleb, et kuule, teeme hoopis nii. Lootust on, arvas ta - tegelikult on ju enamik neide valitsevast olukorrast (ja selle tobedusest) täiesti teadlikud. Ometi suruvad täna veel paljud oma tegeliku karakteri maha, et mõni isane oma võrku püüda. Valitseb suhtumine, et iseenda võltsimine on ju nõme küll, aga kutti tahaks ju ikka, pagan.
Üks (minu arvates) naiste kahjuks rääkiv põhjus on tohutu pornoajakirjade valik igas tanklas ja toidupoes. Mind jahmatas säärane avalikku pornograafiat propageeriv kultuur väga. Mu viimane farmer (see meelas) kinnitas, et säärane avalikku pornograafiat soosiv suhtumine on noortele poistele õnnistuseks: siis saavad nad jõllitada 14aastasi hirvesilmadega nappides koolivormides näitsikuid, endal peopesad higised. "Kuidas nii?!?!?!" nõudsin. Mis signaali saadab see noortele poistele, kes emaga poodi lähevad ja Pokemoni ajakirja kõrval süütu ilmega näitsikutega tõtt vaatavad? Veel enam, mis signaali saadab see noortele tüdrukutele? Et on igati okei sattuda mõne ajakirja kaanestaariks ja olla nähtaval kohal nii isale, nooremale vennale, vanaemale, klaasiõdedele kui ka poiste kehalise kasvatuse õpetajale? 
(Ma ei arva muidugi, et Eesti ajakirjaletid oleksid täis vaid Akadeemiat ja Sirpi - küll aga ei karga poolpaljad tüdrukud mulle näkku, kui letist mööda jalutan. Samas pole ma ammu ekstra vaadanud ka.)
Naistest rääkides ei tohiks minu arvates kunagi suhtuda kergekäeliselt nende kompleksidesse seoses välimusega. Selles osas oli jaapanlannade tundmaõppimine minu ja Krista jaoks paljuski kurb kogemus. Leidsime endid ühtäkki õhkamiste, ohete ja käeplaksutuste keskelt. See oli ühtaegu nii meelitav kui ka kohmetumapanev kogemus.
Tõtt-öelda ei osanud ma neisse komplimentidesse kuidagi suhtuda, sest need mõjusid üpris võõralt. Mitte et ma enda välimusega üldjoontes rahul ei oleks, ei! Sellegipoolest arvan, et olen end terve elu identifitseerinud pigem ikka vahva kui ilusa tüdrukuna. Just vahvus on see, millele katsun rõhuda ka endast tehtud fotodel, näiteks. (Ju on siis ikka veel mingi alateadlik blokk ees, mis ei lase iseennast kaunitarina kuvada - ja tegelikult pole see siiani vajalikuks osutunudki, sest vahva tüdruku kuvandiga saab ka äärmiselt edukalt ära elatud). Sealse komplimendirahe all hakkasid võrsuma aga sootuks uued (positiivsed) nägemused iseendast...

Samas oli nii minule kui ka Kristale äärmiselt vastukarva, et meie poole suunatud kiitustest kumas läbi jaapanlannade rahulolematus iseendaga, meie seadmine kuidagi kõrgemale positsioonile. Olin varemgi kuulnud, et Jaapanis on euroopalik ideaal väga hinnas ning pooled teismelised unistavad hirmkallist silmalaugude operatsioonist. Ja jällegi tabasin end mõttelt, et miks paganama pihta ei võiks me kõik lihtsalt enestega rahul olla? Miks on tarvis üldse mingeid ühiskonna poolt kehtestatud iluideaale - liiati veel teise rassi omi...
Ohh, sõrmed said nüüd mõnusasti soojaks ja hea meelega paneksin kiirel kursil sama vahutavalt edasi, kuid lugejate (ja iseenese) huvides lõpetan siinkohal siiski punktiga ja jätkan juba järgmises postituses. Jääge kindlasti lainele, sest nii paljut on veel lahata: taimetoitlust, pakendamishullust, selfie'de ja pidude kultuuri, maskide kandmise loogikat... See on ju ikkagi Jaapan, millest me räägime!

Kohtumiseni juba järgmises osas!

8 comments:

  1. "kutti tahaks ju ikka, pagan" :')

    Ülivägapõnev eksootiline postitus ja ootan lisa!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jee, nii tore kuulda, kirjutan veel! :)

      Delete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Jään ka lainele ja näib, et 10h lennureis tekstikvaliteeti pole teps mitte mõjutanud'
    "Marleen" on siiski kuldne 😊😊😊
    Pean ka piinlikult tunnistama, et kogemata kommenteerisin Katrini konto alt😄😄

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oijee aitäh!!
      "Marleen" on ka minu suur lemmik ja pean mainima, et Katrini konto alt kommenteerimise pärast küll piinlikkust ei pea tundma 😄

      Delete
  4. Niiii tore oli seda kõike lugeda!!! 6kilone apelsinikast kuluks endalegi marjaks ära. Head inimesed märkavad häid inimesi, oled seda läkitust väärt :) aga selle Euroopa iluideaali kummardamine on uskumatu ka Myanmaris, kus ma praegu olen. Neil olid piirid pikalt kinni ja riigi suurima linna bussinaamas istudes võtsid 10 näitsikut järjekorda, et minuga pilti teha, pole iialgi sellist tähelepanu saanud, inimesed filmisid ja tegid selfisid, kui ma kõndisin ja täna kohvikus tuli ettekandja ütlema, kui ilus ma olen, mina aga suures ahastuses, sest nad näevad siin kõik välja nagu idamaade printsessid ja mina mõjun nende kõrval väga suure (nad on imetillukesed) ja veidrana. Jään järgmist postitust ootama!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii tore on su tagasisidet lugeda, Jane!! Ja tuttav ka - minu tuttavad tüdrukud olid ka kõik idamaade printsesside nägudega ja muidugi superpisikesed!
      Puudutan järgmisena veidi taimetoitluse teemat ka ja kuulaksin suure huviga ka sinu taimetoidukogemustest idas - sest Jaapanis olid lood taimetoitlusega (vastupidiselt sellele, mida eeldasin) väga kurvad...

      Delete
  5. Niiii tore oli seda kõike lugeda!!! 6kilone apelsinikast kuluks endalegi marjaks ära. Head inimesed märkavad häid inimesi, oled seda läkitust väärt :) aga selle Euroopa iluideaali kummardamine on uskumatu ka Myanmaris, kus ma praegu olen. Neil olid piirid pikalt kinni ja riigi suurima linna bussinaamas istudes võtsid 10 näitsikut järjekorda, et minuga pilti teha, pole iialgi sellist tähelepanu saanud, inimesed filmisid ja tegid selfisid, kui ma kõndisin ja täna kohvikus tuli ettekandja ütlema, kui ilus ma olen, mina aga suures ahastuses, sest nad näevad siin kõik välja nagu idamaade printsessid ja mina mõjun nende kõrval väga suure (nad on imetillukesed) ja veidrana. Jään järgmist postitust ootama!!!

    ReplyDelete