January 23, 2017

Luxembourg

...oli üllatavalt igav. Mitte et tal otseselt midagi viga oleks olnud, lausa vastupidi! Kõik nägi välja väga ilus, puhas ja klanitud. Mulle tundus lihtsalt, et kõigi nende Kesk-Euroopale iseloomulike elementide (teate ju küll, ratsanike monumendid, kuldsed vabadussambad, Neitsi Maarja skulptuurid ja üksteise külge ehitatud heledad majad) kõrval puudus linnal igasugune omapära; Luxembourgi vaim, mis mind ikka ja jälle tagasi meelitaks. Ju on mul lihtsalt mõneks ajaks ajaks neist tüüpilistest Euroopa ratsanikest küllastumus tekkinud. Tahaks midagi uut ja huvitavat! Mošeesid, iglusid, tuuleveskeid, jurtasid, ulpivaid parvmaju, sibulkupleid ja getosid - mida iganes. 
(Appi, see vingumine annab mõista, justkui oleksin meeletult Euroopas ringi rännanud, mis ei vasta ju sugugi tõele...)
Tegelikult teen Luxembourgile veidi liiga, kui väidan, et seal üldse isikupära ei leidunud: mind hämmastas, kuivõrd paljudest järsakutest ja astangutest see koosnes. Tegemist on üllatavalt... sügavakihilise linnaga, tabasin end mõttelt, kui seisin vana linnamüüri varemetel (või olid need siiski kunagise kindluse jäänukid?) ja vahtisin otse enda all haigutavasse süvikusse, mis oli samuti täidetud linnaga. Panin tähele ka mõningaid elumaju, mis asusid nibin-nabin kuristiku serval. Neid oli minusugusel argpüksil päris kõhe vaadata: tundus, et akna külge kinnitatud pelargoonikastide järele küünitamine võis lõppeda väga õnnetult. Ka autosõit üles-alla võis Marie sõnul kõrvad lukku lüüa - mina seda ei tundnud, kuna mu parem kõrv oli sinnalennu tagajärjel niigi kolm päeva järjest lukus (tunne, mis juba loomu poolest pole kuigi meeldiv, ent millele lisas vürtsi asjaolu, et viibisin kriitilises kas-saame-laulupeole-või-ei-laagris, kus terane kuulmine tulnuks kindlasti kasuks).
Aga Luxemburg (nüüd räägin riigist endast, mitte enam pealinnast) jättis vähemalt autoaknast väga sümpaatse mulje. Hästi palju viinamarjaistandusi ja kohalikke veinitegijaid, mõõdukalt lehtpuumetsi ja taamal vine tagant paistmas Saksamaa tuulikud. Idüll missugune!
Lugesin lennukis läbi ka säärase maailmakirjanduse tähtteose nagu Markii de Sade "Justine". See oli ilma naljata üks rusuvamaid teoseid, mida olen oma elu jooksul kohanud: mõtled, et no enam täbaramaks ei saa ju olukord kuidagi minna, kuid eksid; no SIIN võiks ometi peategelanna kannatustele lõpp tulla - aga ei. Kui "Justine" oleks mingi ilmastikunähtus, siis arvatavasti niiskus: selline, mis aeglaselt, kuid järjekindlalt tungib läbi pealispinna ja toob endaga kaasa pehkimise, mädanemise, kopituse ja hallituse. Pärismaailmas näiteks talumajades, metafoorilisel tasandil inimhinges. Tunnen meeletut võidurõõmu, et end teosest läbi närisin, ent ei saa salata, et suuremalt jaolt pakubki mulle kergendust fakt, et ma ei pea seda enam kätte võtma. Järgmisel korral midagi kergemat, palun!
Muide, sain teada, et just Sade nime järgi on võetud kasutusele mõiste sadism. Talle oli äärmiselt omane võte, mis segas omavahel filosoofilised arutelud ja võikad-himurad piinamisstseenid. "Justine" on ses mõttes kindlasti sadismi etalon. Nii et kelle elus on liiga palju ilu ja kergust - aga palun!

2 comments:

  1. Kirjutad Luxembourgist täpselt seda, mida ma mõtlesin Viinist... :D

    Mingit värvi ja põnevust oled siiski kogu selle pastelse kõrvale siiski leidnud, aga kujutan ette, et see polnud kerge ülesanne!

    ReplyDelete
  2. Kusjuures olen Viini kohta sama kuulnud: ilus linn, ent isikupäratu. Ise pole sinna veel sattunud, aga nüüd tohutult ei kipu ka. Samas Austria võimsat loodust tahaks ikka väga näha, oh jah... :D

    Ja tõsi ta on, põnevamaid värve ja kohalikke tuli ikka tikutulega taga otsida!

    ReplyDelete