January 12, 2017

Kriitik hoiab sõnu enne kirjutama hakkamist kaks päeva näljas (Indrek Hirv)

Sellest on tegelikult möödas juba jupp aega, mil venna ühte pealtnäha täiesti ilmetusse võserikku tirisin, et ta minust paar(sada) uut ülesvõtet teeks. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud: kõvasti külmetanud, siis sulale läinud, taas külmetanud ja "Sherlocki" kaks uut osa ilmunud. Olen end sisse sättinud vanemate pessa Tartusse, kusjuures tuttava kool-kodu-ujumine rütmi puudumine on tõuganud mu armastatud kodulinna sootuks uue pilguga vaatama. Näiteks olen käinud nüüdseks endise klassiõe juures joogas (mitte pelgalt niisama joogas, vaid YogaFuncis), katsetanud ääri-veeri Arcticut ja pidanud maha korraliku vegan feast'i uute nägude keskel. Eile sai lõpuks ometi nähtud ka Eesti Rahva Muuseum ja lõpetatud kõrge virn National Geographicuid (mida hävitasin ühtekokku kolm päeva). Lausa veider on vaadata oma eksamiteks valmistuvaid sõpru, kes korraldavad ööraamatukogus õpisessioone, venda, kes hommikust õhtuni kuskil eemal viibib (koolis, nagu välja tuleb), ja vanemaid, kelle nägu on samuti näha vaid pärast kella seitset õhtul. Rutiinist ajutiselt väljamurdnuna pole sugugi niisama lihtne meeles pidada, kui tähtsat osa see muidu inimeste eludes etendab. 
Järgmiseks nädalavahetuseks lendan Luxemburgi Euroopa Eestlaste Noortekoori proovi (jõudsin selle kooriga rutakalt liituda pärast Saksamaale kolimist, kuid kohtunud olen nendega vaid korra nädalapikkuses augustikuises laagris), sest katsume endiselt laulupeole pääseda. Tohutult optimistlikult ma meie võimalustesse ei suhtu, sest repertuaar on nõudlik, tenorid vähemuses ja aega praktiliselt üldse mitte, kuid proovida tasub ju siiski. (Mul on juba pealkirigi välja mõeldud Instagrami pildile iseendast sinise kleidi ja karikakrapärjaga rahvamassi keskel). 
Oleme Kristaga otsinud endile kogemuse mõttes ka rahvusvahelisi projekte ning vähemalt praegu tundub, et üks Jaapani organisatsioon täitsa tahaks meid... Kuna mind on aga kasvatatud siiski ebausklikus vaimus, mis tähendab, et pelgan ärasõnumist kui tuld, ei julge ma selle teema kohta rohkem ühtki sõna kirja panna. Niigi sai juba liiga palju öeldud. Tuleb loota, et (korduv) üle õla sülitamine päästis mu! Ptüi-ptüi-ptüi.

Oma "minust"-lehte uuendasin ka veidi - ikkagi uus pilt, tsipake värskenenud mõtted ja ivake muutunud mina. Baas on ikka sama vana Maris.

No comments:

Post a Comment