December 27, 2016

Sõnad

Teate seda anekdooti, et üks Eesti mees armastas oma naist nii palju, et peaaegu ütles talle seda? Rääkisin seda oma Soome sõbrannale ja ta naeris südamest - leidis, et seesama nali sobiks ideaalselt kirjeldama ka Soomes valitsevat olukorda. Seejärel laskusime arutellu, miks ometi peetakse Eestis ja Soomes hellitussõnu sääraseks tabuks, et need ei taha tulla sugugi üle huulte, ilma et nii sõnade lausujal kui ka kuuljal oleks kohutavalt piinlik. 

Jah, ma nõustun seisukohaga, et sõnu ei tohiks mõtlematult ära nämmutada, et kindlustada neile mingi kaal. Inglise keeles "I love you" loopimine ei tundu pooltki nii raske kui eesti keeles kohmakalt (ja kindlasti poolihääli, salaja) "ma armastan sind" sosistamine. Kuid kuna ingliskeelsed sõnad ei tule üle huulte eriti raskelt, ei kõla nad ka nõnda tähenduslikult. Ma arvan, et just sellest tõdemusest olemegi eestlastena kümne küünega kinni haaranud, et õigustada oma hellade sõnade defitsiiti: lollid ameeriklased, teie armastusavaldused ei tähenda ju midagi, samal ajal kui meie harvad puudutused ja pilgud tähendavad kõike

Kuid oleks see siis vaid nii! Üha enam jõuavad minuni kuuldused meeleheitel (noortest) inimestest, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, langenud masendusse ning halvimal juhul kippunud iseenese elu kallale. Näib, et meie kõike tähendavad pilgud ja puudutused ei ole siiski piisavalt tugevad, et hoida ära kurblikke ja süngeid mõtteid, mis hakkavad inimeste peades oma elu elama ning aastatepikkuste negatiivsete sõnade, noomituste ja etteheidete baasil aina süvenema. Või ei heida me neid tähenduslikke pilke piisavalt tihti? Piisavalt konkreetselt? Ehk tuleks lõpuks ometi selgelt välja öelda, mida tunneme, selle asemel, et midagi segaselt oma nina alla nohiseda ja eeldada, et teine inimene nüüd välja luges, kuivõrd tähtis ta meile tegelikult on?

Valdur Mikita on eestlaste inimsuhteid puudutava arusaama üllatavalt tõetruult kokku võtnud:
"Eestlaste omavahelised suhted töötavad samuti säästurežiimil. Oma tunnete väljendamist ei peeta normaalseks, seda teevad üksnes alkohoolikud. Üksteisest ei ole kombeks üldse välja teha, see mõjub pealetükkivalt. Eestlase kiitmisega peab olema ettevaatlik, sest arhailiste uskumuste tõttu kõlab igasugune kiitus pigem musta maagiana. [---] Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni seisundis. Vaikus, pimedus ja üksindus on ideaalne tegurite kombinatsioon, sest maailm, kus mitte midagi ei juhtu, ongi täiuslik."
Ma ei tea, kas olen kunagi öelnud oma emale, et armastan teda. Või seda fraasi tema suust kuulnud. Ometi tean kivikindlalt, et see on tõsi. Tema hool väljendub erinevates žestides, nagu näiteks ahju vastas soojendatud tekis või erilises pühendumises ja mõistmises, mida ta on ilmutanud minu ja taimetoidu suhtes (ma päris ausalt ei ole ainult toidus kinni ega soovi kellelegi midagi sisendada, aga kuna suhtun ise sellesse valdkonda suure kirega, on üsna paratamatu, et märkan hetkel erakordselt paljut, mis puudutab justnimelt söömist (armastus käib teatavasti kõhu kaudu)). Vaid sekund pärast Norrast saabumist vedas ta mind kättpidi kööki. "Näed, kaerajahu, tatrajahu, mandlijahu, kookossuhkur, amarant, värvilised läätsed," tutvustas mulle põhjaliku uuenduskuuri läbinud kuivainekapi sisu. Seejärel avas külmkapiukse, näidates hummust, keedupeeti, marineeritud kõrvitsat ja kohta, mille ta oli loovutanud taimsetele piimadele. Rääkimata puuviljadest-juurviljadest, mis on nüüd eriti nähtavale kohale sätitud. Tundsin (tõtt-öelda tunnen siiamaani), et kõik need toidud suisa hüüavad näkku "armastan, armastan, armastan!"

Üha enam hakkab mulle kohale jõudma, kuivõrd palju on ema minu pärast ohverdanud, seades mind alati esikohale, ja kui palju vastutulelikkust on ta ilmutanud minu plaanide suhtes. Võlgnen talle kirjeldamatult palju! Jõuluõhtul pärast kingituste avamist (mil tõdesin, et ema tunneb mind vist küll läbi ja lõhki) tekkis mus härras soov talle mõista anda, kuivõrd tänulik talle olen. Niisiis pugesin talle õhtul kaissu ja kudistasin seal mõnda aega.

Ometi ei öelnud ma sel õhtul oma emale, et armastan teda. Tundsin, et selle jäiga keelelise konstruktsiooni lausumine oleks mõjunud kohatuna ja hetke sootuks rikkunud. Aga ta teadis.

*Tänasele postitusele on püütud hetk, mil meid külastas (sel aastal eriti priima saagiga!) jõuluvana. 

1 comment: