December 6, 2016

Sõbrad ja isolatsioon

Mul on veidi imelik hakata blogis meie nädalavahetuse cabin trip'i lahkama, kuna mulle endale tundub, et olen sellest juba liigagi palju pasundanud. Seda aga mitte enda blogis, vaid minu, Krista, Katsi ja Evelini ühises pesakeses, mille lõime ekstra jõuluootuse perioodiks. Jah, tõepoolest: blogmas 2016 on päriselt ka aset leidmas! Kirjutame kõik postituse päevas: mõnikord jõuluootuse teemadel, teinekord täitsa suvaliselt. Jõululaupäevaks on see blogi tootnud loodetavasti 4x24 postitust, nii et kel huvi, võib meie ettevõtmisel silma peal hoida siin
Olen üldiselt meie ühise blogiväljakutsega (sealjuures ka selleaastase formaadiga, mis koondab meie kirjutised ühte kergesti hallatavasse pessa) väga rahul. Üksnes aega on nii neetult keeruline leida! Samas kellel sellega ikka ülemäära priisata oleks, eks. Ühtlasi pureb mind teemade kattumise mure. Nagu nüüdki: ma ei tunneta seda postitust kirjutades enam tavapärast värskust ja elevust. Eks tuleb edaspidi katsuda kahe blogi teemad tugevamalt lahus hoida (haha, kõlab nagu väga dramaatiline eneselõhestamisprotsess).
Meie soe seltskond (tegemas nägu, et pole üldse teadlik narivoodil paiknevast taimerist):
Hommikuidüll:
Suundusime Norra inimasutuse piirimaile viieliikmelise kambana.
Meie algsele ideele süüa õhtul luksuslikku maguskartulikarrit ja teisel päeval fooliumis küpsetatud köögivilju tõmbas kolinal vee peale rongi unustatud toidukott - märkasime selle puudumist kohe, kui rong oli tunnelisse kadunud ja meid hämarusest tihenevasse eikuhugisse maha jätnud. Näljamängud võisid alata! Trööstisime üksteist, et õige pea muutub see õnnetu seik looks, mida naerupisarais meenutada, ja võtsime suuna taamal terendava onnikese poole. Leidsime end peagi vööni lumes kahlamas ning mõistsime, et teekond onnini (mida me ometi nii selgelt nägime!) võtab plaanitust kauem aega. Võttiski!
Väsinute, külmununute ja näljast nõrkevatena kohale jõudnud, polnud meie esimeseks tegevuseks mitte diivanile viskumine, vaid hoopiski välikäimlani teeraja rookimine, küttepuude raiumine, koldes tule süütamine ja gaasipliidi kohal lume sulatamine. 
Sellega õnneks vaevalisem osa piirdus: keskendusime nüüd oma toidumoona uurimisele, mis polnud parajasti teel Oslo poole. Selgus, et meil läks oodatust palju paremini. Näljamängudest oli asi kaugel! Segasime kokku hiiglasliku riisipaja ja küpsetasime Soome kaneelirulle. Samal ajal hakkas onnike soojenema, nii et koorisime järgemööda riideid vähemaks. Õhtu lõpetasime mandariinide ja pikkade juttude saatel rammestunult diivanil - meid ümbritsevas primitiivsuses oli midagi väga võluvat.

Hommikul ärkasime soojas toas. Kiikasime aknast välja ning otsustasime päeva mööda saata kelgutades ja lumememmi ehitades. Mõeldud-tehtud! Aeg möödus liigagi ruttu: õige pea hakkas akna taga hämarduma ning meil tuli ette võtta 24 tunni eest läbitud teekond jõudmaks rongi peale, mis meid taas ülikoolirütmi viinuks. 
Tunnistan ausalt, et see ei õnnestunud kuigi hästi - veetsin terve tänase päeva kui võõrkeha, kes on vägisi tsivilisatsiooni kistud. (Ma ei usu tegelikult, et 24 tunni jooksul nõnda suurel määral metsistusin, et nüüd õppimisele ei suuda keskenduda - olen lihtsalt niisama tohutult laisaks muutunud ja mütsiga lööva suhtumise omandanud.)
Ja vahi vaid, taas kord on meil ununenud kaamerasse vaadata:
Laiskusest hoolimata katsun end siiski kokku võtta, sest maru kurb oleks, kui peaksin eksamitel nõnda kehvasti esinema, et oma ainepunkte üle kantud ei saa. Sel põhjusel ei julge ma blogikirjutamise osas midagi lubada - eriti arvestades fakti, et näen niigi igapäevaselt blogmas'i jaoks ideede genereerimisega vaeva. Olete aga igati teretulnud sinna kiikama. :)

2 comments:

  1. Nii vahva trip! Ja ilma ära sõitva toidukotita poleks lugu ikka üldse nii vahva!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha, arvan sama! Nii tore, et selliseid apsakaid ikka juhtub :):)

      Delete