November 15, 2016

Ülikoolist ja tulevikust

Hoiatus: sain hakkama paraja mammut-postitusega! Et alustan aga homme hommikul kolmepäevase take-home-exam'i kirjutamist, ei tundu eriti tõenäoline, et lähipäevil taas blogikeskkonnas maandun: olgu see positus siis kõigi nende mitte kunagi ilmavalgust nägevate ridade kompensatsiooniks.

Ehkki olen blogis oma Erasmuse-semestrist jätnud pigem mulje, nagu mööduks see puhtalt mägedes turnimise ja söömise tähe all, pole see täielikult tõsi: käin nende meelistegevuste kõrval siiski ülikoolis ka (fakt, mida olen järjepanu eiranud, kui välja arvata mõned norra keele kursuse mainimised ja teadaanne augustis, et kavatsen semestri jooksul läbida 50 ainepunkti). Ülikoolielu säärane ignoreerimine on olnud aga täiesti põhjendamatu, sest olen oma kursustega väga rahul - kui me ei loe põhjenduseks just tõsiasja, et soovisin oodata, kuni mul on kõigi kursuste kohta mingi kindlam seisukoht välja kujunenud. Nüüd on see õnnis hetk igatahes käes!

Nagu mõned teist ehk teavad, olen Saksamaal poliitika- ning meedia- ja kommunikatsioonitudeng. Ei mu meedia- ega ka poliitikakoordinaator pannud suurt rõhku sellele, et mu siinsed valikud sajaprotsendiliselt Rostocki ülikooli poolt ettenähtuga kattuksid - peaasi, et need enam-vähem samas valdkonnas püsiksid. Suuresti tänu nende poolt antud vabadele kätele saingi kujundada endale käesolevaks semestriks tunniplaani, mis mind päriselt ka kõnetab. 

Kui arvestada välja norra keele kursus (10 EAP-d), jääb alles veel kolm kursust, kõik erineva struktuuriga: mõni koosneb vaid loengutest, mõni lisaks ka kohuslikest seminaridest, mõni vabatahtlikest workshop'idest. Teen neist kõigist allpool eraldi juttu. 
Media technology and society (15 EAP-d). Puhtteoreetiline kursus, mida väga kaifin, sest erinevad (eriti massi-)meediateooriad meeldivad mulle väga. Küsimus, kuidas tehnoloogia ja massimeedia meid mõjutavad (ning kuivõrd manipuleeritavad tänu neile ja haavatavad ilma nendeta oleme), pakub mulle suurt huvi. Ka esimene kursus Rostockis oli üles ehitatud erinevatele teooriatele ja uuringutele, kuid toona jäi tehnoloogia võrrandist välja. Selle asemel keskendusime eelkõige küsimusele, mis toimub sõnumi edastajate ja vastuvõtjate keerukas protsessis. Selgus, et esialgne hypodermic needle theory, mis uskus, et massimeedia abil saab inimestesse mida tahes sisse sööta (propaganda!), päris nõnda siiski ei tööta. Siinkohal tulevad mängu mitmed teised teooriad, nagu uses and gratifications, mis käsitleb inimesi aktiivse publikuna ja väidab, et oskame vastavalt vajadusele ja tujule ise valida, mida enestele sisse sööta laseme. Kognitive Dissonanz, mille kohaselt üritame vältida vastuseisu iseendaga, nii et tarbime teadlikult meediat, mis ühtib meie arvamusega, muutes seda veelgi tugevamaks (veendunud Clintoni fännid ei kipu näiteks aega veetma Trumpi ülistavates foorumites, kooseluseaduse vastased ei ava tõenäoliselt uudist pealkirjaga "koos oleme õnnelikumad" - kui pole just soov minna end välja elama). Cultivation theory jagab seda hoiakut ja leiab, et massimeedial on aja jooksul võime meie peas võrsuvaid ideid võimendada, mitte muuta. Agenda-Setting-Forschung väidab aga, et massimeedia ei ütle meile otseselt, mida mõelda, kuid määrab täielikult, millest me üldse mõtleme (murekoht: ajakirjanikel liiga palju võimu meie maailmapildi kujundamisel, sest nende õlul lasub otsus, milline katastroof pääseb esikaanele, millist mainitakse 2 lausega leheküljel 17 ja milline jääb üldse kajastamata). 
Praegusel kursusel oleme luubi alla võtnud eeskätt tehnoloogia ning üritame mõista selle arengu mõju ühiskonnale. Ühelt poolt vaatleb technological determinism inimest nõrga ja kaitetuna, väites, et tehnoloogia areng mõjutab otseselt meie käitumismustreid ja vajadusi; teisalt vaidleb social constructivism, et just meie vajadused ja huvid on tõuganud inimkonna tehnoloogiat arendama ja täiustama. Oleme tegelenud design science'iga (mis jälgib disaini kriitilisust uute toodete puhul), innovation theory'ga (mis uurib, kuidas uued tehnoloogiad ühiskonnas vastu võetakse), actor network theory' ga (mis näeb inimesi ja tehnoloogiaid võrdsetena) ja nii edasi ja nii edasi... Ärme unusta Borgmanni üleskutset tagasi metsa pöörduda või McLuhani kuuldat väidet: "Medium itself IS the message!" Viimane on juba kõrgem pilotaaž: loogika seisneb väga lihtsustatult selles, et mitte ühegi sõnumi sisu ei kaalu üles teavet, mida kannab endas sõnumit edastav meedium. (Kas meid inimestena on kujundanud rohkem kõik Facebooki sõnumid, mis oleme saatnud, või fakt, et saame Facebooki üleüldse kasutada? Päris hea pähkel, mis.)
Sorri, läksin nüüd väga äksi täis, aga nagu võib järeldada mu suutmatusest lühidalt teha, olen südame ja kirega teemas sees.
Teen edaspidi lühemalt, kuid see ei tähenda, et järgnevad kursused mulle vähem pinget pakuksid! Soovin lihtsalt vältida olukorda, kus te jäätegi mu postitust allapoole kerima...

The commercialization of security in peace and conflict (10 EAP-d). Selle kursuse raames tegeleme eelkõige human security'ga, vaatleme PMSC'e (private military and security companies) ja üritame mõista, millised tegurid on tinginud vajaduse nende hoogsaks esilekerkimiseks. Katsume hallata segaputru, mis on kaasnenud PMSC'de esinemisega (mis on saanud riigi ainuõigusest kasutada vägivalda??). Võrdleme põhjuseid PMSC'de tekkimiseks tugevates ja nõrkades riikides ja heidame valgust teemadele nagu commercialization of war, democratic challenges of outsourcing security, peace building (hakkasin ümber tõlkima, ent tulin lagedale vaid eriti pentsikute variantidega: rahu ehitamine?? Püstitamine? Rajamine? Tagamine?).
Väga silmi avav ja mõtlemapanev kursus! Sada plusspunkti meie õppejõule, kes on mingil määral muutunud mu imetlusobjektiks: doktorikraadiga, kadestamisväärselt tark, teeninud ise armees, samal ajal blond ja piltilus põhjamaa naine. Jah, ta on naine!! 

Poverty, welfare and marginalization: an ethnographic approach to modern urban life (15 EAP-d). Kursus hoopiski antropoloogia teaduskonnast, nii et minu jaoks midagi täiesti uut. Jällegi tohutult põnev! Läheneme ühiskonna heaolule ja vaesusele hästi kvalitatiivsel tasandil, mis tähendab, et tegeleme konkreetsete olukordade, inimeste ja juhtumitega. Kõige muu hulgas oleme vaadelnud näiteks Lõuna-Aafrika nõidade põletamise traditsiooni (vaatasime Youtube'ist päriselt ka, kuidas 21. sajandil ikka veel inimesi põletatakse - õppejõud pani video pausile, kui kursuse oiged liiga valjuks paisusid), Taani vagabundide elamistingimusi, Philadelphia alamklassi tüdrukute vägivallakultuuri, Washingtoni "maximum security" vanglaid, Paapua Uus-Guinea gängide hierarhiat...

Ühtlasi viib antud kursus mind rohkem selles suunas, milles näen end tulevikuski tammumas. Mu spetsiifilisemaks sooviks on edaspidi omavahel ühendada keskkond ja poliitika, rõhuasetusega jätkusuutlikkusel ja näljal. Mitte ainult vaadelda ja mõista, kuidas poliitilised otsused otseselt meie planeedi jätkusuutlikkust mõjutavad, vaid olukorra parandamiseks konkreetselt midagi ise ära teha. Tuleb see siis nooruse naiivsusest või tont-teab-millest, aga võimalusi selleks näen igas maailma nurgas (ja muide, meedia ja kommunikatsiooni lõimimine siia võrrandisse ei tundugi eriti sobimatu variandina). 
Tean, et elul on kombeks teha oma korrektsioone, nii et vaevalt hakkab mu elu kulgema mööda neid rööpaid, mis viimastel ridadel optimistlikult laotud said. Ega ei peagi - selleks ma ju kasvan ja arenengi, muutes oma soove ja sihte. Samas usun (olgu siis pealegi, kui kellegi meelest naiivselt), et unistada tuleb suurelt - mul on nii kirjeldamatult hea meel, et lõpuks ometi oma silmad mingile kindlale punktile pidama olen saanud. Erinevalt aastatagusest ajast, mil läksin poliitikat tudeerima ebamääraste mõtetega, teades üksnes, et poliitikut minust ei tule, oskan nüüd silmigi pilgutamata vastata võõraste "ja sinust tuleb siis uus president või"-stiilis nöögetele. Muidugi mitte, minust tuleb õnnelik hipi! Dumpsterdiver ja väikestviisi maailmaparandaja ma ju juba olen. :)

No comments:

Post a Comment