November 21, 2016

Thanksgiving

Alustasin eilset hommikut/ennelõunat kosutava thanksgiving brunch'iga kallite sõprade keskel. Säärane puhtameerikalik kogemus oli midagi esmakordset: istusime tõepoolest ringis, ühendasime korraks käed ja tõime välja, mille eest tänulikud oleme. Ja uskuge mind, oli, mille eest tänada! See ei tulnud muidugi tohutu suure üllatusena: üldiselt ei kõnni ma ringi täielikus teadmatuses sellest, kuidas mul on elus vedanud. Lähedased, tervis, vabadus, eneseteostusvõimalus, ligipääs toidule ja joogiveele, katus pea kohal - täisväärtusliku elu alustalad, teate ju küll.
Samas pean Passengeri lethergo'likul noodil tõdema, et alati ei ole meeles piisavat tänu üles näidata. Sel pole mingit pistmist sellega, et end õnnetuks inimeseks peaksin või oma eluga rahul ei oleks - armas taevas, ei. Ent ometi! Hakkab näiteks akna taga vihma kallama, olen nördinud luhta läinud jooksmisplaanide üle - ajutine hingeseisund, mida ei tule pähegi parandada küll-on-ikka-hea-olla-terve-stiilis tõdemusega. Kui peaksin hiljem välja väänama jala või jääma palavikku (mõistagi leidub ju veel palju jubedamaid stsenaariume), kirun end maapõhja, et varem normaalselt talitavast kehast sadat protsenti välja ei taibanud võtta. Tunnen end taas paremini, vot siis alles näitan üles korralikku tänu, luban endale neil puhkudel. Paar päevakest pean vastu, pärast mida vajub pidev tänulikkuse ülesnäitamine taas unustuste hõlma. Only miss the sun when it starts to snow, kas pole...

Leidsime muidugi ühiselt, et praegune ülilahe Norra peatükk meie eludes väärib eriti suurt tänu. Nüüdseks on kõigile meist jõudnud kohale tõdemus, et palju pole lõpuni jäänud: õige pea saab allesjäänud päevad juba sõrmede-varvaste abil kokku lugeda. Lubasime anda pühalikult oma parima, et meile antud ajast - nagu sidrunist - kogu väärtuslik mahl välja pigistada.
Nüüd aga täiesti teisel noodil: andsin reedel ära oma kolmepäevase take-home-exam'i (põhimõtteliselt segu akadeemilisest esseest ja uurimistööst) ning sees möllav segu joovastusest ja ürgsest väginaise tundest pole siiamaani täielikult lahtunud. Ärge saage minust valesti aru, see ei tähenda sugugi, et oleksin midagi väga imelist kirja pannud. Sugugi mitte! Aga need kolm pikka päeva krillis silmadega sinise ekraani vahtimist on lõpuks ometi läbi! Reedel esimest korda üle mitme päeva ühikast väljudes sain värske õhu pahvakuga vastu vahtimist.
Eksam ise algas kenasti (nagu nad alati algavad): mul olid meeles kõik nipid ja meile esitatud nõudmised. Lubasin endale, et SEL korral sünnib mu käte vahel hästi argumenteeritud, loogiline ja kenasti voolav meistritöö. Koostasin täiesti vettpidava kava ja... Edasi läks nii, nagu ikka: algusfaasi kaootilisus (mil sai kirja pandud üks lõik siit, teine sealt), kuskil keskfaasis kohale jõudnud mõistmine, et ülesmärgitu on täielik möga (sellega kaasnes hoogne kustutamine ja mingitest uutest allikatest leitud hoopis teistsuguste mõtete sissetoomine), lõpufaasis aina süvenev mütsiga löömine (mis tähendas järgnevate allikate teadlikku ignoreerimist, sest need võinuksid kukutada mu suure vaevaga püstitatud vundamendi). Veel üks tuttav probleem: terve kirjutamise protsessi vältel vasardas peas mõte, et sõnadele seatud limiiti ei suuda ma täitsa eluilmaski - ja ühtäkki mõistsin, et mul on kasutamiseks alles vaid 500 sõna, kuid pooled küsimused nõuavad veel vastuseid (mis viis hoogsalt esimeste mõtete kärpimiseni).
Lõppversiooni algse plaaniga võrreldes tuli nende kahe ühisosa luubiga taga ajada. Tarkade nippide ja nõudmiste juurde tagasi pöördudes avastasin, et nende jälgimine läks hasarti tekitavas kirjutamisprotsessis üldse meelest... Katsusin asja rohmakalt parandada, ent muutsin tõenäoliselt kogu kompoti veel segasemaks. Et end enam mitte piinata, saatsin töö silme alt ära. Tülgastav!
Ma ei pea aga sugugi muretsema, et säärane kaootiline kogemus mööda külgi maha võis joosta - juba nädala pärast saan demonstreerida, mida olukorrast õppisin. Seda siis järgmise take-home-exam'i näol. Seekord viiepäevase.
Seniks aga soovin kõigile lahedat algavat nädalat ja loodetavasti ristuvad meie teed blogimaailmas õige pea!

3 comments:

  1. Aitäh, et tuletasid meelde, mille kõige eest võiksin tänulik olla!

    Mis on see kollane isuäratav asi nendes tassides?

    Jaksu järgmiseks eksamiks ja pane oma arvutile peale mõni tasuta programm, mis päikese loojudes ekraani sinisust vähendab! Hoiab silmi ja teeb vähem kurja unerütmile :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pole tänu väärt!

      Ja sulle, kes sa oled erinevate smuutide tegemisel jõudnud järgmisele levelile, ilmselt ei midagi erilist: külmutatud banaan ja mango, tsipa vett lisasime ka. :)

      Delete