October 22, 2016

Moosi ja teed

Üleeile hilisõhtul juhtus midagi esmakordset: suundusin koju jõudes esimese asjana vannituppa ning pärast mõneminutilist kümblust ja hammastepesu leidsin end juba õndsalt linade vahelt nohisemas, silmad kinni. Põhjus, miks see mind üllatas, peitub asjaolus, et olgu ma kuitahes väsinud, päevale punkti panevat neti(kontroll)tiiru, mis päädib tavaliselt sellega, et leian end kuskilt Õhtulehe arhiivist aastas 2008, ma juba vahele ei jäta. End lõpuks netimaailmast välja lülitanud, haaran reeglina veel mõne lektüüri järele, sest meie aju ei pidavat suutma kohe pärast kiirgava ekraani vahtimist keha magama sundida. Niisiis järgnevadki uinutava eesmärgiga mõeldud lugemisminutid, mille peamiseks tagajärjeks on tavaliselt tõsiasi, et lisaks netimõtetele hakkavad mu peas kõigest väest ringi jooksma ka raamatumõtted, nii et järgnevad 50 minutit vahin lage (ehkki võinuksin kohe magama potsatada).
Eks aegamisi õpin minagi.
Tegelikult ei saa ma endale unerežiimi osas suurt midagi ette heita, kuna magan väga korrapäraselt ja piisavalt: vähemaga kui 8 (või veel parem, 9!) unetundi ma enam naljalt ei lepi. Mul pole aimugi, kuidas terve keskkooli peamiselt 5-6 unetunni najal üle elasin. Raugastun ehk hetkel iseenda silme all? Või (nagu mulle meeldib mõelda) on asi lihtsalt kasvamisprotsessiga kaasnevas prioriteetide muutuses, austuses iseenda keha ja vaimu vastu... Teate ju küll, hea söök ja hea füüsiline koormus ja hea uni. :)
Üha värvilisemateks muutuvate lehtede keskel olen avastanud, et mu muusikaeelistused jagunevad praegusel perioodil laias laastus kolmeks.
Esiteks lähevad väga hästi peale kõiksugused kerged sügishõngulised playlist'id, tuntud hittide akustilised kaverid ja mash-up'id. Kõik, mis Spotify mulle ette söödab, kui sisestan otsinguribale midagi stiilis "autumn vibes" või "chillbill", kõlbab. Teiseks pakuvad sügavat rahulolu Eesti klassikud, alustades Vennaskonnast ja Ummamuudust ning lõpetades Metro Luminaliga - nende "Isa tuli koju" on vist kõige ahastavam ja hingekriipivam laul, mida suudan endale ette kujutada. Seda kõige paremas mõttes: sobib see ju ideaalselt mu vürtsika tee, tumeda šokolaadi ja üha enam pimedusse mähkuva aknatagusega. Ja Anderseni muinasjuturaamatuga - skoorisin selle imeliste illustratsioonidega 360lehelise teose raamatukogu tühjendusmüügilt 10 krooni (1 euro) eest. Olen siiamaani oma õnnest pooloimetu ja veedan vahelduse mõttes aega muinasjutte lugedes.* Kolmandaks nõuab hing klassikalist muusikat. Arvatavasti olen nüüdseks jõudnud sinna levelile, kus mõistan võlu meie igihalli muusikaloo õpetaja sõnades, kui ta meile veel ukselävelt järele hõikas, et vot-vot, nüüd lähete ilusasti koju, lõikate endale tüki õunakooki ja kuulate Liszti "Armuunelmad" lõpuni. Mu toonase muige näolt pühkimiseks kulus kõigest kuus aastat!

*Muide, nagu mõnele sõbrale juba suure hämmastusega kuulutasin, tuli mulle täieliku üllatusena, kuivõrd tihedalt on Anderseni muinasjutud religiooni ja kirikuga läbi põimunud. Lapsepõlvest ma näiteks ei mäleta, et Elise oleks "Metsluikedes" nõgeseveste kududes endamisi psalme pomisenud - sattusid siis mu teele lakoonilisemad ümberjutustused või ongi mu lapsemälu kogu religiooni puudutava tausta välja kärpinud, mine sa võta kinni. 
Jätkates aga romantiliste pimedate sügisõhtute lainel: käisin eile õhtul kuulamas ka Beethoveni üheksandat sümfooniat. Nagu olen nüüdseks mõistnud, kuulub Beethoveni üheksas nende üldsusele teada-tuntud heliteoste hulka, millega ei tasu minna mõne elukutselise klassikalise muusiku nina alla eputama, et näed sa nüüd, jagan ka klassikalisest muusikast üht koma teist (iroonilise kulmukergituse vältimiseks tasuks ilmselt hoiduda ka fraasidest "mulle meeldib Mozart" või "Vivaldilt on mu lemmikuks tema "Aastaajad""). Saan sellest hästi aru - kindlasti on paras piin elada ümbritsetuna niivõrd geniaalsetest helitöödest ning mõista, et laiema avalikkuse meeltes on sellest hoolimata esimeseks vasteks klassikalisele muusikale seesama va Mozart. Samas pole teatud heliteoste (antud juhul siis Beethoveni üheksanda) massideni jõudmine sugugi põhjendamatu - need ongi lihtsalt paganama head, mis siin ikka mossitada. :)

Paralleelselt on mu nädal möödunud ka Bergeni International Music Festivali tähe all. Võõrustasin mitmeid erinevaid kollektiive, kellest jäi enim meelde "elektro-akustiline Maroko meloodiatele üles ehitatud" punt, kelle "tekstid käsitlevad sotsiaalset ja poliitilist olukorda Marokos". Andestagem lausekonstruktsiooni robustsus - katsusin panna tööle oma oskused norra keele tõlgina, kuid nagu näha, siis arenguruumi veel jagub! 
Pidin veel jagama, et täna võõrustasin 1999. aastal Eurovisioonil käinud Stig Van Eijki ka, maru värk.

//Mu saksa keel hääbub sama nukralt nagu need musterjadad matemaatikaõpikuis. Anu ja Evelin võivad kinnitada, kuidas näiteks panka kirja saatmiseks tund aega kulutasin. Lohutan end matemaatikatundidest meelde jäänud tõeteraga, et hääbuv jada ei pidavat kunagi päriselt nullini küündima (ainult väga-väga lähedale). Võtan selle ütluse põhjalikult luubi alla, sest uue Saksamaa semestrini on veel pikk maa minna - mõte sellest, et tase vahepeal nullpunkti ei trehva, tundub ebatõenäoline.

6 comments:

  1. Su mõtteid klassikalise muusika ja muusikaõpetuse kohta lugedes mõtlesin, kas ehk ei oleks parem kui iga asi elus oma õigel ajal tuleb - näiteks Sulle tuleks muusikaõpetus alles nüüd. Samas vist ei tulekski kunagi elus seda taipamist, et see stiil on omamoodi võluv kui poleks meile seda mitmed aastad tagasi nii põhjalikult tutvustatud.

    Unerežiimi kohta on hea tõdeda, et ma pole ainus, kes gümnaasiumis enamvähem normaalselt funktsioneeris kuue tunni une pealt, ent nüüd nii surnud on alla kaheksa magades. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, ma isegi ei ütleks, et mulle toona klassikalise muusika õppimine meele järele ei olnud - kui nüüd järele mõelda, siis oli huvi muusika enda vastu vist ainus, mille najal seitse aastat kestnud klaveriterrori kadalipu läbisin. :D Küll aga puudutaski see huvi enamasti vaid muusikaloo tunde - mul ei olnud midagi seal istumise ja lugemise ja õppimise vastu, väljaspool elasin lihtsalt täiesti teist elu ega tulnud selle pealegi, et niisama heast peast Liszti kuulata.

      Ma arvan, et kuldsete magamistundide austajaid leidub veel küllaga. :)

      Delete
  2. Hakkasin m6tlema, et mina ka religioosseid aspekte muinasjuttudest ei mäleta. Aga tead miks? N6uka ajal kustutati need lihtsalt t6lke käigus ilmselt ära ... üks korralik ja ontlik n6ukogude lapsuke ei teadnud ju ometigi usust midagi! Ega praegused muinasjuturaamatud paremad pole, vähemalt osad. Ostsin kunagi poistele liikuvate p6rsakestega "Kolm p6rsakest" raamatu ja kui kodus lugema asusime, pidin 6udusest otsad andma. Seal viskas ema p6rsad kodust välja, kuna maja oli liiga väike ja metsas kohtasid notsukesed MÛÛGIMEEST, kes neile siis kive, 6lgi ja roikaid müüs.... 6nneks on veel olemas LIndgren :) ja Dahl. Ja m6ned toredad kogumikud.
    Stig van Eijk on väga tore inimene :). Meil kohalik pisike spordiklubi Sandviken korraldas eelmisel aastal väikse jooksu/ matka meie ümbruskonnas ja kui lastega metsa peatuspunkti j6udsin, ootas seal Stig ja laulis lastele ja tegi nendega nalja. Pärast laulis veel all staadionil ja tegeles lastega südamest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. :D:D:D Ma ausalt pahvatasin selle müügimehe kirjelduse peale naerma! Aga sul on õigus, kuni keegi Lindgreni ja Dahli kallal solberdama ei tule, on ju kõik hästi.
      Nõukateooria on sul hea. Samas luges ema mulle juba uuemaid teoseid taasiseseisvunud Eesti ajast, mitte ainult neid punaseid pakse nõukakogumikke. Mul tuli sõbranna veel sellise mõttearendusega lagedale, et võib-olla jätsid Eesti tõlgid lihtsalt selle usuteema sujuvalt vahele - jumalakauged satanistid, nagu me kogu ülejäänud maailma mõõdupuu kõrval olema kipume, eks!
      Stig oli megatore pühapäeval ka! Jagas allameetristele kõristeid ja kastanjette ja lasi neil trallitada-laulda-tiirutada, viskas nalja ning teadis ilmselgelt täpipealt, mida teeb!

      Delete
  3. See muinasjuturaamat on tõeline saak! Ja veel sellise hinnaga.. Kujutan seda õnne pooloimetust väga hästi ette.

    Mina sain oma nime Metsluikede peakangelanna järgi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ohh, nii vahva! :) "Metsluiged" on üks neist muinasjuttudest, mis mulle omal ajal kuidagi eriti korda läksid...

      Delete