October 3, 2016

Kõrv õpib lõpuks mõnest häälest keelduma (Indrek Hirv)

Viimasest postitusest on möödunud täpselt nädal: avasin vahepeal oma Exceli majandusaruandes uue lehe nimega "oktoober", saatsin isale Tellitoiduga sünnipäevatordi ja tõmbasin kõik kaamerasse kogunenud pildid arvutisse, et neid nüüd blogis jagada (hoiatus, valmistuge keskmisest pikemaks sissekandeks!).

Nädala tipphetkeks jääb vaieldamatult tänane hommikusöök, mis - nagu üsna pea selgus - andis välja kuningliku brunch'i mõõtmed. Avastasin nimelt oma soomlannast sõbrannas endaga võrdväärse pudrufänni ning serveerisin meile täna oma põhiputru: kaerahelbed, chia-seemned, kaneel, rosinad ja purustatud banaan. Tema tuli ja valmistas pannil imelist viigimarja-pirnisegu, millele lisas lihviks veel kardemoni. Keetsime teed. Lisanditega läksime hulluks. Kasutasime mu astelpajujahu, India pähkleid, tumedat šokolaadi, pähklivõid ja külmutatud marju; olime eelmisel õhtul varunud ka ploome, üliküpseid mangosid ja igaks juhuks veel banaane ka (mine tea, kui puudu jääb, eks).
Pange tähele, sellest brunch'ist pajatan ühel päeval lastelastelegi! Heldin veel praegugi, kui hommikustele maitseelamustele mõtlen. Kõht on siiamaani täis. (Tõsi küll, kui nüüd mõtlema hakata, pean tunnistama, et see võib olla põhjustatud tõsiasjast, et sõin vahepeal juba õhtust.)

Tõmbasime oma kuningliku söömaaja otsad kokku umbes poole ühe paiku, mis tähendab, et veetsime mu voodil mõnutundest mõmisedes umbes kaks ja pool tundi. Aknast välja vaadates ja helesinist taevast nähes otsustasin ilmselt kogu ülejäänud Bergeni elanikkonna kombel matkama minna. Kell üks väljusin uksest, veidi enne kella kolme istusin juba Ulrikeni (minu lemmiku ja ühtlasi Bergeni kõrgeima mäe) tipus. Ma ei suuda endiselt hoomata, et siin ongi võimalik lihtsalt spontaanselt kodulävelt astuma hakata ning end üsna pea sügavsiniste mägijärvede keskelt leida. 
Päikese soojusest hoolimata andisid maastiku värvid aimu juba lähenevast sügisest. Ma arvan, et olen igal sügisel vähemalt seitse korda blogis pasundanud, et käes on mu lemmikaeg aastast, ent pean seda igaks juhuks korra veel tegema, et kellelegi kahtlusevarjunditki ei jääks: käes on tõesti mu lemmikaeg aastast!
Möödunud nädala sisse mahtus ka mõnus koosviibimine alumisel pildil resideerivate neidudega, kellega valmistasime suurejoonelise õhtusöögi (nagu ma täna juba vähe toitu oleksin ülistanud): ahjus küpsetatud maguskartuli friikad koos röstitud kikerherneste ja tzatziki'ga, lisaks vein ja viinamarjad ja päris homemade Ameerika küpsised. :)
Jätkates toidulainel: esmaspäeva varahommikul vedasin end paari sõbraga linna, sest võimalus võtta tasuta osa ökonädala avapaugust (öko-hommikusöögist) kõlas mahamagamiseks liiga ahvatlevalt. Jõin seal maailma parimat õunamahla - värsket, vahutavat. Olen sellist saanud ainult vanaema juures, vahetult pärast õunte masinast läbiajamist. Oh seda sügist ja koduseid maitseid ja nostalgiat!
Norrakad, kes öko-hommikusöögiks mõned ettekanded olid valmistanud, soostusid meie nimel kõike lahkesti hoopis inglise keeles esitama. Räägiti planeedi jätkusuutlikkusest ja zero waste'ist ning ehkki ma ei läinud kohale lootuses inspiratsiooni ammutada (soovisin vaid tasuta süüa!), tundsin end lahkudes väga-väga motiveerituna. (Muide, neljapäeval käisin pärast loenguid vaatamas ka tasuta (haha, nõnda kirjutades tundub mulle, nagu ma roti kombel ainult tasuta üritusi väisaksingi) dokumentaalfilmi nimega "Tomorrow", mille näol oli kahtlemata tegemist ühe lootustandvaima ja motiveerivaima dokumentaaliga, mida olen näinud - haakus imehästi ka kõige ökonädala raames räägituga.)
Selle hetke jäädvustas ukrainlanna Daryna.
Pärast ökohommikusööki vallutasin veel ühe Bergenit ümbritseva mäe, Damsgårdsfjelleti. Või mis vallutuseks seda ikka nimetada saab - sõitsime paar peatust linnaliiniga edasi ja leidsime end laste mänguväljakult, kust hakkasime kive mööda üles ronima. Tee üles oli lühike ja kerge, ehkki mitu korda tuli käed appi võtta ja neljakäpakil edasi rühkida. Arvan, et meil kulus tippu jõudmiseks maksimaalselt kakskümmend minutit, nii et müüt, nagu oleks matka ettevõtmine midagi nõnda pikka ja keerulist, et ei mahu kindlasti suvalisse argipäeva, sai kolinal kummutatud.
Kolmapäevasest clothes swapping party'st ei saa ma ka kuidagi juttu tegemata jätta, kuna see kujunes väga edukaks ettevõtmiseks. Läksin vabatahtlikuna appi FIVHi inimestele (selle organisatsiooni liikmetele, kellest eelmises postituses juttu tegin), mis tähendas, et võtsin vastu inimeste toodud riideid ja katsusin nende sorteerimisel mingit süsteemi rakendada, nähes samal ajal kurja vaeva, et mitte kõike salaja oma kotti smugeldada. Peagi selgus, et inimeste huvi ürituse vastu oli oodatust kõvasti suurem: lauad habisesid hädiselt raskete riidekuhjade all. Kui riiete vastuvõtt lõppes ja inimesetele uksed avati, mahtus meie (mitte küll kõige suuremasse, ent kindlasti mitte väiksesse) ruumi neist korraga sisse vaevu üks kolmandik. 
Ka selle hetkelise hingetõmbepausi talletas fotole ukrainlanna Daryna.
Et mu mõtted on vahepeal taas hommikusöögi radadele rännanud, ei suutnud ma end kahe järgneva pildi lisamisest tagasi hoida. Seejärel on söögiga kõik, ma luban! Selleks postituseks.
Pean tunnistama, et postitust üle lugedes tekkis mul küsimus, kas sel nädalal üldse õppisin ka või lõin ainult lulli - kinnitan, et käin ikka ülikoolis ka, välja visatud (veel) ei ole. Kunagi plaanin oma kursustest ka lähemalt pajatada, et mu Norra perioodi kajastav blogifassaad ei piirduks üksnes toidupiltide ja üksteisega kokkusulanduvate matkajuttudega. 
Muide, üht äärmiselt turtsakat ja pettumusest nõretavat sissekannet norra keele kursuse kohta olen juba alustanud - pean veidi endamisi aru pidama, kas sisemine Suur Vend minus lubab sel ilmavalgust näha või mitte...

No comments:

Post a Comment