September 18, 2016

Uttu mattunud fjordid

Eilne hommik tõi väga erksalt meelde laulupeo: ootasin nimelt umbes kahesaja inimese keskel ühika ees rongi ning katsusin end kellegi jalgel tallates selle sulguvate uste vahele litsuda. Seisin terve sõidu vältel tikksirgelt ümbritsevate kehade najal ja hingasin sisse vastasolija poolt ammu väljutatud süsihappegaasi - täielikust laulupeo meeleolust puudus vaid mõne bassi käre "Kui Kungla rahvas kuldsel aal", mis nakatanuks enesega rutakalt terve hapnikuvaeguses rahva. 
Meie siht polnud aga laulukaar, vaid Dreggekaien, kust pidi startima laev, mis meid fjordide labürinti viinuks - seega anname laulutuju puudumise kitsikuses kükitavatele inimestele andeks. Olgu juba etteruttavalt mainitud, et Dreggekaienile ka õigeaegselt jõudsime. Veel enam, mahutasime end edukalt laevagi - meie fjord cruise võis alata!


Üsna pea jõudis meile pärale, et triivime mööda väga müstilisi veeteid, sest linna külje alt eemale jõudes muutus udu üha tihedamaks. See rullus alla mööda mäenõlvi ja lasi end tuulel laisalt vee kohal keerutada: igati esteetiline vaatepilt.
Sirutasime jalga külakeses nimega Modalen, kus pidasin enesega sügavalt aru, kas ujumaminek on sõge või väga sõge plaan. Mõelnud aga oma niigi kaasa veetud käterätile ja kaua hinges pakitsenud soovile end fjordide keskel vette kasta, võtsin nõuks oma mõtte teostamise. Mind proovisid julgustada kaks juba sooje riideid tagasi selga tõmbavat neiut, kes kinnitasid, et veest välja oli nii hea tulla. Lõikavalt jäisesse vette sisenemiseks mitte just innustavaimad sõnad, nentisin endamisi. Leidsin aga taas jõudu mõttest, et käterätt sai kaasa võetud (!!) - see tohutult üle jõu käiv tassimise vaev tuli kuidagi heaks teha. 
Vees veedetud aeg jäi üpris üürikeseks (samas piisavalt pikaks, et kaldale jäänud ergutustiim jõudnuks paar tõestavat fotot klõpsutada) - väljumine oli aga tõepoolest mõnus!
Reedel oli mul au tutvuda Hiina köögiga: nimelt kohtasin nädala eest üht hiinlannat, kes oli võtnud oma südameasjaks minu kostitamise. Mis mul selle vastu sai olla! Tema arvukate pakkumiste hulgast valisin välja piklikest kartuli- ja paprikalaastudest koosneva imemaitsva pajaroa, hiinapäraselt 清炒土豆丝. Eeldasin, et selle valmistamine nõuab kõige vähem vaeva - kindlasti leidub tal mingi hiinapärane imevidin, mis köögiviljad ise õhukesteks laastudeks viilutab, eks! Tundsin end kohutavalt, kui kuulsin, et ta oli veetnud oma noorest elust nelikümmend minutit, et kartulit ja paprikat noaga peenteks ribadeks lõigata...
Ise säras ta kui päike ja tõstis minu saabudes just valminud aurava roa hiiglaslikule liuale. Seda kogust me küll kahe peale lõpetada ei suuda, teadsin. Seejärel kergitas ta kaane vokipannilt ning täitis teise sama suure liua riisi-köögiviljaroaga - hiinapäraselt 炒饭 -, mille valmistamine oli käinud tal sama möödaminnes kui Eesti Pagari sügavkülmutatud kuklite ahjupistmine. Ise istus ta reipalt mu vastu, soovis head isu ega reetnud millegagi oma käitumises, nagu oleks ta just koguseliselt terve külatäie rahvast nädalaks toiduga kindlustanud.
Toit oli vapustav! Tegime kahekesi äärmiselt efektiivset hävitustööd. Ühtlasi nägin esimest korda elus, kuidas sünnipärane pulkadega sööja nende kasutamisel elementaarseid füüsikaseadusi jõu õlgadest ja tont-teab-millest rakendab. Matsin väga sügavale maapõhja mõtte, nagu oleksin pulkade käsitsemises juba üsna kogenud...
Fun fact: Kas teie teadsite, et Hiinas on naised ja mehed nõnda võrdsed, et naine ei võta üle mehe perekonnanime?
Sel intrigeerival noodil tõmbangi tänaseks otsad kokku.
Tegelikult leidub mul kaameras ka uduvabu fjordipilte, sest tagasi suundudes tervitasid meid sinine taevas ja päike. Jätan need aga praegu lisamata - olgu nad nädala keskel mõne teise jutu illustraatoriks. :)

No comments:

Post a Comment