September 13, 2016

TROLLTUNGA ehk elu parim matk

Üks Norra vaieldamatult ihaldaimatutest sihtpunktidest - kurikuulus Trolltunga, mille ümber keerleb internetis palju müüte ja salapära - on minul nüüdseks nähtud. Kui keegi annaks mulle käsu kogu matka võimalikult tabavalt kolme silbiga kirjeldada, ütleksin võr-ra-tu! Minu sõnade kinnituseks ka tõestus alumise foto näol:
Et keegi mul aga otseselt kolme silbiga piirduda ei käskinud, võtan nõuks oma lakoonilist väljapurset veidi rohkem edasi arendada. Trolltunga (22 kilomeetrit, 10-12 tundi) oli natuke maaväline kogemus. Eks ikka selles mõttes, et iga sammuga süvenes üha enam arusaam, kui tähtsusetu kübe siin maamunal olen (olete märganud, et kipun sama juttu leierdama iga kord pärast võimsat looduselamust?). Võiks öelda, et suhestumine maailmaga sai üle mõne aja taas kalibreeritud. 
Meie seltskond koosnes eranditult marudatest naistest. Alumisel pildil on nad päris matka alguses päritolumaa põhjal üles rivistatud: USA, Austraalia, Saksamaa, Soome, (Eesti).

Et Trolltunga näib olevat vähemalt poolte Bergeni ülikooli vahetusõpilaste kinnisideeks ("Ma olen kogu elu siin elanud, aga mitte kunagi Trolltungas käinud," usutles vaid päev enne meie lahkumist üks norrakas), ei hüpanud me vette tundmatus kohas - olime kõigi sealkäinute juttude põhjal endile üldpildi väga selgeks teinud. Teadsime oma tuttavate hulgas nii hulle, kes olid jooksnud maa läbi ühe päevaga, kui ka (õnneks siiski rohkem) neid, kes olid otsustanud rahulikumalt võtta ja öö telgis veeta. Nõnda talitasime ka meie.
Mul on meie otsuse üle nii hea meel! Tundsin kaasa neile, kes tulid vastu, pea maas, klapid kõrvas, ärevus sees - kas ikka jõuab enne pimeda saabumist turvaliselt alla tagasi? Viimane oli muideks elulise tähtsusega küsimus, sest enese leidmine pärast päikese silmapiiri taha vajumist ilma telgi, magamiskoti ja piisava toidumoonata võis lõppeda äärmiselt kurvalt. Meie, kes me tassisime kogu kraami kaasas, lugesime end aga oma aja täielikeks peremeesteks. Võtsime rahulikult ja nautisime teekonda ennast, mitte ainult kümmet sekundit Trolltunga kalju otsas, et kohustuslik Instagrami foto tehtud saaks. Ja teekonna jooksul tõepoolest oli, mida nautida: Trolltunga on palju enamat kui pelgalt üks välja ulatuv astang fjordi kohal. Möödusime mandrijää poolt siledaks lihvitud kiviväljadest, kõndisime piki mägioja, tõusime kõrgemale kaljudesse, laskusime sügavsiniste veesilmade vahele, tõmbasime hinge hirmuäratavalt järsul astangul ning nosisime keset kärestikulist jõelõiku suurel kivil oma toidumoona.
See "pelgalt üks välja ulatuv astang fjordi kohal" oli mõistagi aukartustäratav ning kogu matka jooksul nähtud vaeva väärt. Jõudsime sinna esimesel õhtul päris hilja, nii et pikka turistisaba (milles seismine pidavat hoiatuste kohaselt võtma aega keskmiselt 45 minutit kuni kaks tundi!!) praktiliselt ei olnudki. Teisel hommikul tulime päikesetõusuks tagasi (ehkki avastasime, et päike tõusis hoopis teiselt poolt): ka siis askeldas seal peale meie vaid paar-kolm väikest seltskonda. Kohtasime kaht hästi vahvat prantslasest fotograafi, kes olid kahe peale mäkke vedanud kaks drooni, kolm Nikoni kaamerat ja valiku objektiive. Ja mina mõtlesin, et ühe kaamera kaasa vedamine on piin... 
Küsimise peale soostusid nad meistki lahkesti pilti tegema (postituse viimane foto!) ega vihjanud kuidagimoodi, et meie tulime siia, palun väga, kunsti tegema, ja teie vabastage nüüd parem heaga kaljunukk, enne kui kõige magusam valgus hajub. Kohtasime teisigi väga lahedaid inimesi: ajasime juttu vastutulijatega ja jagasime erinevate (igast ilmakaarest kokku tulnud) inimestega ühiseid teelõike. Juttu puhudes tundsin füüsiliselt, kuidas motivatsioon ja inspiratsioon mu sees paisuvad. Matkarahvas on ikka kihvt!
Et ei jääks aga muljet, nagu oleks kõik möödunud roosapitsilises mannavahus, kirjeldan ka natuke matka pahupoolt. Täpsemalt siis olukorda pärast seda, kui päike oli vajunud silmapiiri taha, jättes meid käreda põhjatuule valda. Meie polnud endiselt suutnud oma telgile leida kohta, mis poleks 
a) lootusetult kivine,
b) soostunud,
c) täiesti tuule käes. 
Paistis, et kui me ööd seistes veeta ei taha, peame mingeid järeleandmisi tegema - et kivisesse maapinda ei hakanud vaiad kinni ja vesine küljealune poleks ehk tervise seisukohast parim mõte olnud, ohverdasime oma kolmanda nõudmise. Seda luust ja lihast läbi lõikavat külma, mida telki püstitades ja õhtusööki süües tundsin, on juba nüüd, kõigest ööpäev pärast kogemust ennast, raske ette kujutada. Mälu teeb ebameeldivate meenutuste kustutamisel ikka laitmatut tööd. Igatahes tean, et seljas olid mul lisaks pikale suusapesule veel pikad dressipüksid, villased sokid, T-särk, kardigan, villane kampsun, dressipluus, sall ja jope. Külm oli ikka. Nõnda me siis kõik koogutasime, lõdisesime ja nosisime Austraalia küpsiseid. Magamiskotti pugedes hakkas - tõsi küll - oluliselt parem, nii et kuhjasin jupphaaval kõik oma riided hoopis pea alla suureks pehmeks padjaks. 
Hommikul telgist väljudes ja karge õhuga vastu vahtimist saades panime kõik riided selga tagasi... pluss võtsime magamiskotid ka! Nõnda tundsime end päris talutavalt. 
Kui veel millegi üle kurta, siis võib-olla õlgade. Mingisugust tõsisemat matkakogemust mul ju tegelikult seljataga ei ole, mistõttu mõjus koti esmakordne turjale vinnamine ööl vastu tähtsat päeva külma šokina. Nägin tõtt-öelda korralikku vaeva, et mitte selg ees voodile prantsatada. (Ega see lugu matka jooksul märkimisväärselt paremaks läinud.) Soostuksin oma hinge müüma inimesele, kes kohe praegu tuleks ja mulle tasuta massaaži teeks.
"Maris, äkki kaalud seekord tõsiselt kaamera mahajätmist," oli ema soovitanud mulle õhtul enne matka, kui nentisin, et kott on harjumatult raske. Seirasin teda arusaamatu pilguga. "Su huuled vormivad küll mulle tuttavaid sõnu, ent mul pole aimugi, mida sa öelda püüad," oli ainus, millega vastata suutsin.
Loodetavasti ei maalinud ma nüüd kellegi silme ette liiga sünget pilti, sest tegelikult oli matk siiski (meenutage neid kolme silpi) võrratu. Kohe pärast päikese piisavalt kõrgele tõusmist hakkas mõnusalt soe. Me ei saanud terve mägedes veedetud aja jooksul kaela tilkagi vett. Ja me oleme ju ometi Norras, Sajukuningriigis!! Tean, et päev varem oli päev otsa kallanud: kui katsun ette kujutada ohtlikku libedust, halba nähtavust ja täielikku läbiligunemist ning mõtlen veel, kuidas oleksime telki püstitanud ning oma märgade riiete ja kilekottidega mässanud, pean end tahes-tahtmata judistama. 
Jah, nagu on juba ammu välja koorunud postituse sisust (või siis pealkirjast, haha), jään matka meenutama väga erksates toonides, teades mõistagi, et aja jooksul on positiivsetel emotsioonidel komme veelgi kirgastuda ja negatiivsetel tuhmuda. Nii et kel on vähegi võimalust, üleliigset raha või aega, sel soovitan tingimata Trolltungas ära käia! Luban, et Edvard Griegi "Mäekuninga koopas" ei kõla pärast seda enam kunagi endiselt!
Lõpetuseks prantslasest noormehe tehtud foto meist...
...ja Jareki tabavad sõnad ka!
Elan,
mitte ainult
ei võta ruumi!

4 comments:

  1. Millised võrratud vaated! Usun, et reisiseltskond (lisaks ideaalsele ilmale) oli see, mis sellest elu parima matka tegid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh - ja sul on täitsa õigus! :)

      Delete