September 22, 2016

Mida rohkem kelli, seda lahjem aeg (Indrek Hirv)

Olen hetkel täiega fantaasia, science fiction'i ja ulme lainel - midagi väga uut üle pika aja. Põhjust selleks ei tule aga kaugelt otsida. Nimelt avanes mul eile võimalus tasuta külastada võimsat Grieghallen'it (saanud nime - nagu väga paljud teisedki kohad siin linnas - ei kellegi muu kui Edvard Griegi järgi, kes pärineb Bergenist), kus Bergeni Filharmooniaorkester üheskoos Bergeni Filharmooniakoori, Edvard Griegi Noortekoori ja Bergeni Privaatgümnaasiumi kooriga astus üles võimsa kavaga. Üritus kandis nime "SAGAS - Orchestral Fantasy Music" ja esitlusele tulid vaid parimad suurtest menufilmidest ja arvutimängudest nopitud soundtrack'id, alustades Lõvist, Nõiast ja Riidekapist ning lõpetades Harry Potteri ja Game of Thrones'iga. Muljed on igati positiivsed: arvan, et eilse soprani esitus kuulub parimate hulka mu elus. Samuti oli tegemist ilmselgelt aktiivseima esimese viiuldajaga, keda kunagi näinud olen: tema hoogsaid poognatõmbeid jälgides tundsin muret kõrvalistuja pärast ja tajusin ühtlasi iga ihurakuga, et lõpuks ometi on esiviiuldaja potsatanud toolil, mille nimel sai kogu elu vastuvoolu ujunud.
Griegshallen'i võimsus tekitas minus vägagi tajutava kontrasti Rostockis külastatud Volkstheater'iga, kus käisin vaatamas viie euro eest Verdi "Maskiballi" (itaaliakeelne ooper, saksakeelsed subtiitrid). Ehkki tükk ise oli lavalise liikumise koha pealt hästi lahendatud ja ma ei mäleta midagi halba muusikaliste etteastete kohta, ei suutnud need üles kaaluda tõrget, mille koht ise minus tekitas. See oli päris minu Saksamaa-perioodi alguses, peaaegu aasta tagasi. Alustasin ka postitust, mida kunagi lõpuni ei kirjutanud - järgnevalt sellest üks lõik.

"Teatrist endast ei jäänud mulle maailma grandioosseim mulje. Fuajee näis kivist põrandate ning lubjast seinte tõttu üsna kõle, koridoride pikad puupingid oleksid tõenäoliselt mõjunud usutavamalt, kui neil ei oleks istunud mitte üleslöödud teatrikülastajad, vaid hambaarsti ootejärjekorras passijad... NSV Liidus seitsmekümnendatel. Etenduse algusest märku andev toon oli äraeksimatult sarnane Saksa rongide omaga ning saali sisenedes hakkas kohe kõrva pillikääksutamine, mis kestis tulede kustutamiseni (vahemärkus: etendusele eelnev pillide häälestamise heli on üks mu lemmikumaid maailmas, kuna see seostub põnevuse ja pinevuse seguga, ent seda oli liiga palju). Ja minu lemmik: punane tulekustuti laval."

Nüüd tagasi vaadates tundub mulle pentsik, et Volkstheater mind nõnda suurel määral kohutas. Ega Sadamateatergi hiilga lühtrite ja punaste vaipade poolest, ometi kaifin sealseid käike alati sajaga. Võib-olla oli asi eelhäälestatuses - Sadamateatri puhul tean, et tegemist on hoopis teistlaadi kogemusega, black-box-tüüpi saaliga. Volkstheater'i puhul, mis on Rostocki põhiteater, võtsin vist võrdluse aluseks automaatselt Vanemuise, mis saigi hinnangu kujundamisel saatuslikuks. Nii et siinkohal õpetussõnad iseendale: vähem võrdluse aluseid ja kõik on kohe palju rõõmsamad!
Tänane piltide kooslus on täiesti korrapäratu, kuna pistsin kõik, mis häälekalt ilmavalguse nägemist nõudis, ühte patta: tõenduse meie nooblist kontserdielamusest, muheda meremehe fjordikruiisilt ja lõpetuseks veel meenutuse fjordidest ilma uduta. Las siis olla nii!

2 comments:

  1. Ma ei tea, Maris. Ikka üpris sisutu ja mõttetu vahetussemester tundub. Ma arvan, et me toome su Anuga ikka koju ära! (Ps! See juba 16 päeva pärast. Mitte, et ma loeks vms...) (Ps2! Väga väga vinge oma lugu meeleolumuusikana näha, eriti kui sa oleks võinud sinna GoTi light of the seveni või Harry Potteri soundtracki panna!)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahaa, kusjuures ma teadsin seda samamoodi! (Mitte ei ma loeks vms...)
      Ei ole siin midagi jah, tooge ära (või teeme vahetust ja jätame kellegi siia passima)!

      Ja Evelin, isegi suurima Harry Potteri fänni jätab HP soundtrack oma sõbranna loodud originaallaulu kõrval külmaks! :')

      Delete