September 16, 2016

Mida aasta muudab ehk kiri minevikust

Sõitsin täna loengust koju ja näppisin hajameelselt telefoni - ühel hetkel hüppas mulle ette uus meil... iseendalt. Pidin elevusest peaaegu et telefoni käest pillama: tõepoolest, mu silme ette kerkis selge pilt, kuidas vahetult enne Saksamaale kolimist suures segaduses FutureMe abil endale kirja tulevikku saatsin, lootes, et tuleviku-Marisel on jalgealune kindlamaks muutunud. Ja tundub, et on ka!
Allpool siis 19aastase kohe-kohe Saksamaale ülikooli suunduva Marise originaalkiri 20aastasele Norras resideeruvale Marisele (mida kirjutaja ei osanud mõistagi uneski ette näha):

Maris, 
kirjutan sulle täpselt ühe aasta tagusest ajast, 16. septembrist 2015. Tõenäoliselt istun seda kirja koostades oma senise elu suurimas segasummasuvilas ning loodan, et oled sellest nüüdseks jagu saanud. Ma tõesti tahan loota, et su ellu on tulnud tohutult armsaid inimesi ning et oled lõpuks leidnud oma koha päikese all. Hea küll, kahekümneaastaselt on viimast vist palju oodata, sõnastan oma soovi siis veidi ümber. Ehk oled kodust lahkumise üle nõnda rõõmus, et su peas hüplevad mõtted stiilis: "Tundmatusse vette hüppamine oli parim otsus mu elus!" 
Algus pole just kõige paljulubavam. Lendan viie päeva pärast, ent mul pole veel pileteid, rääkimata eluasemest (JAH, tead ju küll). Vahel taban end mõttelt, et kohe üldse ei viitsi ümberasumisega tegeleda - jääksin niivõrd hea meelega oma armsasse turvalisse Tartusse, kus tänavad upuvad õhtuti tänavamuusikute saksofoni- ja kitarrinootidest*, mis kanduvad inimeste sisse-välja käies ka Armastuse kohviku tagumisse nurka, kus on nõnda hea sõpradega banoffee kooki süüa ja muljetada. 
Ometi tean, et elu algab alles siis, kui oleme mugavustsoonist välja astunud! Loodan, et saad mu sõnu kinnitada! 
Tervitades 
Maris

*Oma hingestatud tuhinas panin rektsiooniga mööda: tahtsin ilmselt öelda ikka "upuvad õhtuti tänavamuusikute saksofoni- ja kitarrinootidesse". Anname selle vea noorele Marisele andeks - ta ei saanud toona ikka üldse oma elust sotti. :)

Mida ma oskan kosta! Maris, sa aimasid õigesti - lahkumine on sulle head teinud! Just enesearengu, maailmapildi laienemise, iseenda mõistmise, uute vaatenurkade ja ideede mõttes. Ehkki 20aastane Maris pole samuti päris kindel, mis peaks saama edasi, näeb ta ees haigutava põhjatu kuristiku asemel (ilma naljata, nõnda ma tõesti oma tulevikku ette kujutasin ja teistele kirjeldasin) igas suunas looklevaid sildu. 
NB! Mitte mingil juhul ei tasu alavääristada ka Armastuse kohviku ja kallite sõprade tähtsust - lihtsalt kandva silla ehitamine võib üksnes nende najale toetudes raskeks osutuda.

//Ise olen FutureMe'd kasutanud veelgi, proovige teie ka! Alles hiljuti panin teele 20aastase Marise maailmavaated 30aastasele Marisele - selleks ajendas mind Karina soovitatud teos "Kiri iseendale", milles tuntud ühiskonnategelased läkitasid kirju minevikku. Et enamik sõnumitest saadeti umbes-täpselt minuvanustele kuvanditele kirjutajate eludest, pakkus teos üsna palju põnevust ja äratundmisrõõmu. (Eriti tabasid minu puhul naelapead Mihkel Kärmase soovitused nooremale iseendale.) Nii mõnigi lisas oma kirja lõppu veel à la "loodetavasti kohtume taas" või "küll oleks tore sinust kuulda" - juba eos läbikukkumisele määratud soov, muigasin. Hetk hiljem sain aga püha valgustuse osaliseks: tuleviku-Marisel ON tõesti võimalus praegusest Marisest kuulda - eeldusel, et ta oma meiliaadressi kümne aasta jooksul ei vaheta (ma ei taha seda hästi uskuda, kuna see on mul üsna neutraalne, koosnedes ees- ja perekonnanimest (samas tont seda teab, ma võin ju vahepeal perekonnanime vahetada, hehe (siis aga suunaksin ju oma vanad meilid ometi uuele aadressile)))! 

2 comments:

  1. Mul on hea meel kuulda, et see Sind niivõrd tugevasti inspireeris ja et sa ei "näe" enda ees enam kuristikku. Ja loomulikult ka seda, et oma valikutega seni vägagi rahul oled!

    Tegelikult oleks hea meelega lugenud ka Su kirja vanemale endale. Praegu me veel ei tea, mis juhtuma hakkab, kuid kümne aasta pärast on kõik selge ja vaat et isegi loogiline (tagasivaates). Praegu on nagu ennustamine või oma unelmate elu soovimine ja kirjapanek. Muidugi on hiljem ka tore vaadata tagasi sellele, mida kümme aastat nooremana arvasid, ent praegu tundub ootamine niivõrd pikk - siiski pool minu senist elu veel!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, ma ei mäleta ise ka, mida ma vanemale endale kirja panin - ja parem ongi! Oleksin selle blogis avalikustanud, saaks uudishimu must kindlasti võitu ning võiksin seda vahepeal siiski piilumas käia. Nii et 9,5 aastat minna veel suure avalikustamiseni! :)

      Ootamine on muidugi pikk - aga õnneks ei mõtle ma sellele kogu aeg ega iga päev. Ideaalis unustan kirja järgnevateks aastateks sootuks, nii et 30. sünnipäeval tuleb see tõesti üllatusena.

      Delete