September 1, 2016

Lobajuttu

Mu norra keel on jõudnud selle tasemeni, kus kogu alguse kohustuslik krempel - numbrid, kuud, nädalapäevad - on läbi võetud, nii et tunnid sarnanevad iga korraga rohkem (mõtte)matemaatikaga. Nüüd veedame aega erinevate tabelite rägastikus: määratud ainsus ja määramata mitmus ei erinegi ju tegelikult väga suurel määral keskkooliaegsest mõõtemääramatusest... Ehkki rootsi keele põhi aitab mind - nagu juba kinnitatud - väga palju edasi (artiklid en ja et ning nende liitmine teatud kontekstides sõnade lõppu ei tule mulle täieliku šokina), näib mulle siiski, et norra keel on märksa kõrgem pilotaaž. Rootsi keeles valitseb vähemalt ühtsus ja seaduspära - siin räägib igaüks, mida hing ihaldab (sõna otses mõttes, sest kahe kirjakeele ja ohtrate dialektide kõrval võivad kõik veel vabalt valida (? parandage mind, kui eksin, nii meile vähemalt väideti), kas kasutada nimisõnade määramisel kahe või kolme soo süsteemi, samuti saab numbreid nimetada mitut viisi ning üleüldse tundub kõik palju lahtisem).
Ehkki loon oma peas juba ei-tea-mis seoseid ja keelelisi süsteeme, maadlen praktikas endiselt kõvasti algelisemate muredega. Näiteks tõin eile toidupoes müüja küsimuse peale, kas kilekotti soovin, kuuldavale selgesõnalise NEI - sellegipoolest lisas ta selle vilunult mu kaupade hulka. Tahan südamest loota, et tegemist oli pelgalt tema inimliku eksimusega - palju hullem oleks, kui mu NEI kõlakski väga JA-laadselt...
Tänane hommik algas minu jaoks kella kaheksase tuletõrjealarmiga, mille peale kupatati kõik see mees pidžaamades vihma kätte. Kohale vuras tuletõrjeauto, kust hüppasid loiult välja mehed, kõigil surmani tüdinud olen-sellega-nii-harjunud-pilk ees. Pärast veel umbes kümneminutilist ligunemist lubati meid sisse tagasi - keegi oli kana kõrbema jätnud.
Tuppa ronides teadvustasin endale esmakordselt, et kõik meie koridorid on ehitatud nõukahõngulisest puidust - tänaste sündmuste valguses võib-olla mitte just targim materjalivalik, kui mõelda kõigile neile sadadele pliitidele-kolletele, mis võivad hõlpsasti järele ununeda. (Ehkki ma endale puidust koridore varem teadvustanud polnudki, meenus mulle esimesel korral ühiselamusse sisenedes kohe see päästeameti reklaam, kus Avandi purjusujujaid treenib. Kes selle laagribaasi sisemust on näinud, peaks päris hästi ette kujutama, kuidas meil siin välja näeb!)
Hiljem samal päeval norra keelde (loe: kesklinna) suundudes selgus, et trammiliin ei tööta. Et elame kesklinnast hinnanguliselt viis-kuus kilomeetrit väljas, polnud kuhugi poole mõtet ka jala astuma hakata. Niisiis suundusin teiste hädalistega hoopis iga poole tunni tagant saabuvat bussi ootama.
Mind hämmastab, et lõppkokkuvõttes hilinesin tundi vaid kolm minutit - säärane oligi minu selleaastane esimese septembri saavutus!
Ilusat esimest septembrit teilegi - ükskõik, kuidas seda vastu võtsite ja kas see teie jaoks üldse midagi tähendas!

No comments:

Post a Comment