August 21, 2016

Uued vallutused

Vallutasin täna järgmised mäetipud, mis kuuluvad minu kohustuslikku vallutamist nõudvasse listi: Ulrikeni (Bergeni kõrgeima, muide) ja Fløyeni. Nüüd maadlen endas pulbitseva kihuga teid massiivse pildikuhja alla matta, mis - tõsi küll - ei taha väga hästi õnnestuda. Et see enese tagasihoidmine nõnda raske peab olema! Viimati nägin enda taltsutamisel sama palju vaeva vist siis, kui mu stipendiumiprogramm meile aprillikuus Potsdamis kokkusaamise korraldas ning pidulikul õhtusöögil tonnide viisi head-paremat serveeris. 
Tänane retk vältas kokku seitse tundi, millest väljakutsuvaimaks osutuski esimene - sisaldas see ju endas kolmekilomeetrist tõusu Ulrikeni tippu. Mäe jalamile jõudes laius see meie ees vaid kõrge ning sugugi mitte ronima kutsuva kaljuseinana. "Kahju, et kirka koju unustasin," jõudsin (enda arvates maru vaimukalt) mõelda, ent just sel silmapilgul juhatati meid märksa laugemale rajale. Laugem on muidugi väga suhteline mõiste: võrreldes üheksakümne kraadi all asetseva seinaga oli ta tõesti kõvasti etem. Sellise Jakobi mäe laadse tõusuga võrreldes mitte nii väga... Samas ei tulnudki ma Bergeni kõrgeima mäe juurest midagi lauget ja mugavat otsima - andsin teiste eeskujul kandadele valu ning alustasin oma teekonda (mis - olgem ausad - kulges üsna püstloodis). 
Pajatasin juba paar postitust tagasi sõgedatest norra vanuritest, rasedatest ning jalgratturitest, kes turnivad mööda mägesid, nagu oleks see käkitegu - seega ei pannud ringisilkavad allameetrised mind imestusest kulmugi kergitama. Olgu, korra siiski jõudsin jahmuda: nimelt möödusin Ulrikeni tippu rühkides (ise otse lagipähe leekiva päikese tõttu veel sõna otseses mõttes higist nõretades) ühest äsja kõndima õppinud jõnglasest, keda ema kätest toetas. Mind ei panekski vist imestama, kui järgmisel korral kedagi ratastoolis kohtaksin...
Vaade Ulrikeni tipust oli mõistagi kogu pingutust väärt. Rapsisin küll hullumeelse kombel pilte klõpsida, ent leidsin ka aega maha istuda ning lihtsalt enesesse vaadet ahmida. Ja mõistagi süüa!
Seejärel jaotati meie suur seltskond kaheks: ühed suundusid tagasi alla, teised seadsid oma eesmärgiks Fløyeni, kuhu jõudmiseks kästi arvestada 4-5 tunniga. Olin pikema matka suhtes kahtleval seisukohal, ent pilve taha kaduv päike otsustas asja: võtsin Fløyeni poole suundujate sappa. Seda otsust ei tulnud kordagi kahetseda, sest retk oli väga nauditav. Kolmeteistkümnekilomeetrine Ulrikeni ning Fløyenit ühendav teekond - Vidden - pakkus palju vaheldust ja silmailu: teele jäid erinevad mägijärved, tupp-villpeade väljad ning mõõdukad tõusud-laskumised.
Tunnid kulgesid linnulennul - osaliselt kindlasti keset matka lambist leitud jutukaaslaste tõttu, kellega jõudsime vist kõik maailma küsimused ära lahendada.
Fløyeni tippu jõudes istusime veidi aega niisama ning võtsime seejärel ette kolmekilomeetrise laskumise linna - see oli aga kõige eelneva kõrval juba köki-möki! 

Nüüd on nii paganama kirjeldamatult hea lihtsalt lebaskleda ja olla. Jalad surisevad veidralt, kuid ma ei saa aru, kas see on selline haha-homme-valutame-räigelt-surin või mitte. Loodan ise väga, et siiski mitte - homme oli tegelikult plaanis Sandviksfjellet kohustuslike mägede listist maha tõmmata...
Eks homme näeb! Hommik on õhtust targem.

5 comments:

  1. Ilusad pildid jne. Ja jummala eest, võta ikka natuke rahulikumalt, et sul oktoobris mägedest siiber ei oleks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Püha müristus, Anu - kui sa arvad, et ma ära tüdinen, oled mind küll alahinnanud! Pealegi pean ma teie tulekuks parimad paigad ja nurgatagused välja selgitama ;)

      Delete
  2. Palun, oktoober, tule nüüd ruttu ruttu!!!!!!
    (lisaks ära kunagi muretse, et sa meid "massiivse pildikuhja alla matad", ilusaid pilte pole kunagi liiga palju)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei jõua ka ära oodata!!!!
      (ja haha, sa ei tea, mille sa just endale kaela tõmbasid :D)

      Delete