August 18, 2016

Mentorinädalast (ja alkoholist)

Ma ei suuda uskuda, et olen siin elanud kõigest nädala: uue algusega kaasnev infotulv on lihtsalt nõnda võimas, et päevad näivad olevat vähemalt kolm korda pikemaks venitatud (siinkohal minu igavese nooruse nipp: iga poole aasta tagant elukohta vahetada). Lisaks infotulvale aitab aega venitada ka tihedalt täis pikitud mentoriprogramm, mistõttu jõuab ühe päeva jooksul kõikvõimalike tegevuste (ja emotsioonide!) spektrit kogeda. 
Just mentoriprogrammil tahtsingi täna veidi pikemalt peatuda, kuna olen sellega äärmiselt rahul. Meie faculty of social sciences jaotati väiksemateks alaüksusteks - nüüd olengi peamiselt enda üksusega ringi tšillinud. See, et programmi nimel on tõesti palju vaeva nähtud, paistab juba kaugele: meie plaanist leiab tähelepanelik lugeja nii lasertag'i ja bowlingutiiru kui ka jalgpallimatši, ühised matkad, erinevad võistlused ja peod (meile jagatud maagiliste käepaeladega mõistagi kõik tasuta). Ning enamgi veel! Sel aastal on esmakordselt loodud alkoholivaba grupp, kes pakub õhtuti, mil ametlikus mentoriprogrammis seisavad pre-party'd, pre-party'de pre-party'd ja party'd ise, alternatiivseid tegevusi - selle grupiga võivad oma suva järgi liituda kõik, kel vähegi tahtmist ja jaksu.
Tabasin end mõttelt, kui väga hindan fakti, et siin ei peeta tudengi tugevuse mõõdupuuks seda, mitu milliliitrit kanget ta teatud ajaühikus kõrist alla suudab ajada. Ma ei ole küll juurdunud veendumustega padukarsklane, ent üha vähem tekib minu jaoks paralleel mõistete "õhtune koosviibimine" ja "alkohol" vahele (mitte et mul varem alkoholiga suuri probleeme oleks esinenud - ometi ei saa salata, et kolme aasta taguse Marise silmad särasid vungiga jookidele mõeldes märksa rohkem). 
Ka meie kostümeeritud Rebusløp - sellest tänane fotogi - möödus karskluse tähe all. Oma olemuselt meenutas see veidi HTG-aegset retsi, ainult ilma koirohu kulistamise osata. Ja mõistagi olid mastaabid kordades suuremad: kohtasime oma farmerite tiimiga mööda linnatänavaid kõndides igal sammul omapäraseid vastutulijaid. Esindamata ei jäänud ei Trump oma jüngritega, Ku Klux Klan, gryffindorlased ega pokemonidki. Arvan, et midagi säärast olen ülikoolielult alateadlikult alati oodanud. Täieliku kontrastina meenus mulle meie TTÜ majandusteaduskonna rets, mis oligi tegelikult puhtalt joomisele üles ehitatud. Üks "võistlustest" nägi välja nõnda, et pidime oma grupiga vahuveinile otsa peale tegema. Meie grupp võitis, muideks, ja kuna justnimelt mina olin kulistanud endasse pudeli põhja, sain preemiaks midagi läilat, mis võis olla vabalt tooniku ja siidri segu. Tagasi mõeldes tundub maru imelik, et säärane korraldus mind toona eriti ei häirinud (kui seda üldse saab korralduseks nimetada, eks). 
(Saksamaa osas pidin tõtt-öelda korralikult ajusid ragistama, et välja nuputada, kas meil peale võimsa Campustag'i teaduskonnasiseselt üldse midagi toimus - mingi hommikubruch mentoritega nagu oli, samuti käisin ühe grupiga linna peal orienteerumas, aga kas sellega kõik tipneski - vot, ei mäleta!)

PS! Pelgasin veidi, et olematute norra keele oskuste tõttu jään paratamatult üksnes meie rahvusvaheliste õpilaste mulli ega sõlmi tutvust ühegi kohalikuga - vähemalt Rostocki erasmuslasi jälgides näis mulle alati, et kohalike ja "ajutiste" vahel säilis mõningate üksikute eranditega alati teatav distants. Tänaselt fotolt aga peale minu ning ühe sakslanna kedagi peale norrakate ei leiagi. :) Lootust on!

No comments:

Post a Comment