July 30, 2016

Teisikutest

Ma ei taha küll sugugi kõlada nagu 60aastane (või nagu wannabe 20aastane, kes soovib endast meeleheitlikult elukogenud muljet jätta), ent ometi pean nentima, et mida aeg edasi, seda vähem toob elu kaasa hämmingut: juba nähtud filmisüžeed, juba kogetud situatsioonid, juba tuttavad inimesed... Just viimasel punktil tahaksingi täna pikemalt peatuda. Inimesed! Olen üha rohkem hakanud juurdlema selle üle, kas mitte ei leidugi piiratud arv inimtüüpe või -malle, sest enam ei möödu päevagi, ilma et vaataksin suvalisele möödujale järele ning jääksin nuputama, keda ta mulle meenutab. Mõnikord on sarnasus väga põgus, hajudes juba pärast teise pilgu pealeviskamist, ent teinekord kõhedusttekitavalt sarnane. Olen leidnud Rostockist kaks inimest, kelle üksühene sarnasus mu Eesti tuttavatega on adumatu. Üks neist on Itaaliast pärit Francesca, kes meenutab mulle täpselt mu head eestivenelasest tuttavat Džessikat. Täiesti üksühele klapp ei hõlma vaid välimust, vaid ka miimikat, käitumist, žeste, reaktsioone, hääletooni... Isegi ta itaalia aktsent saksa keeles kõlab nagu Džessika vene aktsent eesti keeles! Teine teisik on Prantsusmaalt pärit Chloé, kellega sattusin jutuotsale alles vahetult enne äratulekut, nii et sügavamalt ma teda tundma ei õppinud, ent ometi ei saa ma mööda vaadata tema vaieldamatust sarnasusest oma kunagise klassiõega. Kõik-kõik-kõik, kogu kompott meenutab mulle Chloé juures teda! Tema naer, tema liigutused, tema püüd end seltskonnas kuuldavaks teha, tema käitumine pärast sõnavõttu...
Paratamatult suhtlen mõlema neiuga eelnevate kogemuste põhjal nende Eesti teisikutega, sest kipun neid ikka ühte patta panema, mitte ei võta eraldiseisvate isikutena. Annan endale ise ka aru, et nõnda võivad väga tähtsad tasandid meie omavahelistes suhetes kaotsi minna, ent üpris suur väljakutse on Francescat vaadata ning mitte seda taustsüsteemi vestlusesse juurde mõelda, mis mul on Džessikaga juba välja kujunenud.
Teooriad, nagu leiduks igal inimesel meie planeedil teisik (mõningate hullude juttude kohaselt koguni seitse, on mul meeles mingist ammusest ajast kusagilt kaheldava väärtusega allikast - ärge seda tõe pähe võtke) on pöörased, ent Francescat, Chloét ning selle fotograafi jäädvustusi vaadates tekib aeg-ajalt tõepoolest kahtlus, et tohhoo tonti, mine sa tea. Ühtlasi põleb minus uudishimu, kas kusagil lippab ringi ka minu koopia (kui jah, siis mida kõike tema käest küsiksin?). Muide, pole täielikult välistatud, et Türgis üks minusarnane südametevallutaja resideeribki - vähemalt sain seal eelmisel suvel teada, et ma pidavat välja nägema täpselt nagu ühe 40aastase kelneri esimene armastus. :)

*Ülemisel äärmiselt sügavamõttelisel fotol on kujutatud minu karusmarjakorjamisest puretud käsi.

No comments:

Post a Comment