July 13, 2016

Mõttetust staffist

Et jõuda tänase postituse tuumani, pean esmalt tulema lagedale ülestunnistusega, mida olen pikki kuid kiivalt saladuses hoidnud (kui välja arvata pea kogu mu tutvuskond): nimelt tervitan uut semestrit vahetusüliõpilasena Bergeni ülikoolis Norra fjordide keskel! Sellest tulenevalt istun praegu kastide keskel ning üritan mõistatada, kuidas oleks oma maist vara kõige mõistlikum kolme riigi vahel jagada. Paras ports asju sai vanematega juba Eestisse saadetud, ent sellegipoolest on mul alles veel hulgaliselt kraami (laualamp, peegel, raamatud, triikraud, pann), mille Eestisse vedamine ei pruugi olla mu Rostocki tagasipöördumise kavatsust arvesse võttes just kõige arukam plaan. Õnneks saan endaga Eestisse mitte kaasa mahtuvad asjad ühe tuttava keldrisse jätta. 

Nüüd ma siis pakingi paralleelselt oma Eesti kohvrit ja Rostocki jäävaid kaste. Ühtlasi hakkasin siin kottide-kastide segasummasuvilas mõtlema, kui väga maised asjad mind rõhuvad: ei ole siin midagi nii, et haaran lennult mõned riideesemed, lektüüri ja kaamera ning põrutan mugavalt koju. Tegelikkuses silmitsen juba viimased paar nädalat oma kuivainete (pasta, riis, tatar, kaerahelbed) koguseid ning katsun portsjone nõnda sättida, et äralennuks kõik täpselt otsa saaks. Samuti teen oma tuba jupphaaval tühjemaks, võtan seintelt pilte maha ja timmin äraantava pagasi kilosid (mida raskendab tuntavalt asjaolu, et mul puudub korralik kaal). 
Sellised tegevused suudan aga nende ebamugavusest hoolimata üle elada: mind ei morjenda sugugi, kui pean mahutama kohvrisse asjalikud asjad nagu saunalina, botased, tennised ja vihmakindla jope. Küll aga ajavad mind hulluks kõikvõimalikud emotsionaalsed nipsesemed, millele olen suutnud riiulil kena koha leida, kuid nüüd, mil pean neid liigutama, tõstab minus peas küsimus, kas poleks hõlpsam neist lihtsalt loobuda. Olgu juba etteruttavalt mainitud, et ma tõesti viskasingi täna hulgaliselt pahna minema - hingel hakkas kohe palju kergem. Sellegipoolest jäi alles veel hulgaliselt kraami, mida ma ei paigutaks meeleldi ei Eesti kohvrisse ega ka Rostocki kasti, kuid mida ma ei saanud ka lihtsalt ära visata. Nende hulka kuuluvad näiteks:
a) Eesti kontuuri kujuline jubin vanaemalt jõuludeks saadud pastaka küljest, millega mul pole midagi mõistlikku peale hakata, ent mille äraviskamine võiks siiski vanaema kaunist žesti solvata,
b) hästi ilusad kivikesed rannast, mis said korjatud oktoobrikuus ning mis pidid jääma sümboliseerima ajajärku mu elus, mil teisele poole Läänemerd kolisin,
c) kõikvõimalikud Marii poolt kaasa antud loomakujukesed ja klaasist pärlid. Sarnane lugu esimese punktiga: mul on neist pärlitest enestest savi, aga ma tean, et mitte need pärlid ei ole olulised, vaid mu väikeõe isetu žest (oleksin maailma halvim õde, kui laseksin neil pärlitel prügikastis lõpetada),
d) tähtsamad tšekid, garantiipaberid ja arved,
e) varasemad õppematerjalid - kes teab, kunas mida vaja läheb, ah? 
Ja nii edasi ja nii edasi...
Surusin ülalpool mainitu (pluss paljugi muud) siiski Rostocki kasti, teades juba sisimas, et tagasi tulles pakin need taas kuhugi sügavale kappi (kivikeste ja jubina puhul ilmselt siiski nähtavale kohale riiulisse) ning väldin nende peale mõtlemist kuni järgmise kolimiseni. 
Tulevikus tahaksin aga reisida tohuvabohust sõltumatult - nõnda, et saaksin lihtsalt näppu haarata esimese ettejuhtuva raamatu ja lennata, millal iganes tuju peale tuleb. (Sellist luksust kergendaks suurel määral näiteks väga kopsaka rahapaki olemasolu.)

NB! Mõistagi on mul ka hulgaliselt lahedaid asju! :) Lugesin täna näiteks Mari-Anni saadetud postkaarte Abu-Dhabist ning mõtlesin, et need jätan küll igaveseks alles.

*Tänane meeleoluvaatamine pärineb ühelt hiljuti avastatud pärlilt, kes kuulub nende väga väheste koomikute hulka, kes on suutnud  mind laginal üle toa naerma ajada. Soovitan soojalt!

6 comments:

  1. Norra õppima, ooo! Kui hea on olla noor ja vaba inimene (või siis nii vaba, kui asjad lubavad olla, hehe)!

    Oma kogemuse põhjal ütlen, et õppematerjalid võib väga kriitilise pilguga üle vaadata.. Jätsin neid alles nii gümnaasiumist kui ülikoolist terve sahtlitäie aga reaalselt vaja pole neid enam mitte kunagi läinud ja vabanen nendest nüüd väiksema süütundega, sest nägin, et tõesti pole vaja. Alles võib jätta mõned koomilise väärtusega kontrolltööd või eriti uhkust valmistavad referaadid, kuid kõik muu (eriti paljundusmasinast tulnud pahn jms lehed) - ahju!

    ReplyDelete
    Replies
    1. :):) Minu meelest ka äge! See nooruse ja vabaduse kooslus näib olevat hetkel mu trumbiässaks, jah...

      Ma arvan, et sul on õigus. Mul on endal seni säilinud selline kahe aasta reegel, ehk siis kui kahe aasta jooksul pole vaja läinud, võib tunnistada kehtetuks ja tulle visata. Samas, olgem ausad: kodus mahtusid kahe aasta materjalid kuhugi sahtlisügavusse ära, siin tuleb lähtuda pigem kahe kuu reeglist, et mitte paberipahna poolt toast välja pressitud saada (katsun küll koguda kõikvõimaliku materjali arvutisse, end ikkagi ollakse siin tohutult paberilembesed).

      Delete
  2. Tead, ma mõtlesin viimati kolides ka, et on vähe asju vaja viia, sest mis maist vara meil ikka on. Lõpuks tuli 5 sõiduautotäit ja 1 järelkäru. Kohutav, kui palju! Olin ikka ette kujutanud mõnd riideeset ja paari raamatut.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oehh, kui õudne!
      Mul toimus ÕNNEKS esimene suur kärpimine siis, kui oma 20-kilose kohvriga Rostocki tulin. Olgu, ostsin palju juurde, kuid kindlasti mitte viit sõiduautotäit...

      Delete
  3. Olen väga meelitatud, et minu postkaardid rõõmu teevad, järgmisel õppeaastal saad võib-olla ka mõne Euroopast! ;)

    ReplyDelete