June 8, 2016

Minu nädalavahetus Brüsselis - massiivne pildipostitus nr 1

Mul pole sõnu, kui kirjeldamatult tänulik olen Kristile, et ta mu "aga peegelkaamerat on ju nii tülikas kaasa vedada niuniu" peale vastas, et selle mahajätmist ma veel kahetsen. Eks ta tunneb mind hästi ning selles osas oli tal tuline õigus - Brüsselis joobunult pilte klõpsides nentisin, et oleksin endal vist kaamerata silmad peast nokkinud ja ennast maapõhja siunanud. Õnneks läks hästi! Pilte tuli suisa nõnda palju, et jagan need kahte postitusse: täna kajastan meie laupäeva Brüsseli südames, järgmises postituses aga meie pühapäeva Maastrichtis (Hollandis) ja Monschaus (Saksamaal). Stay tuned!
Nagu kirjutasin ka Kristi ja Dani külalisteraamatusse, oli see üürike Belgia šokolaadi ja vahvlitega täidetud nädalavahetus haljaks oaasiks keset ülikoolimöllu, mis ei näita veel ühtki vaibumismärki. Et lendasingi praktiliselt loengust loengusse, on mul endalgi raskusi adumisega, et vahepeal tõepoolest (mitme) piiri taga käisin.
Teine teooria: võib-olla oli välismaa mitteadumine tingitud hoopis Kristist ja Danist, kes mu oma külalislahke kodu uksel croissant'ide, murelite ja sushiga vastu võtsid ning väga õdusa (koduse!) õhkkonna lõid. :)
Laupäeva hommik tervitas meid tiheda valge uduga, mis vastupidiselt ilmateates lubatule ei hajunud õhtukski. Nõnda jäimegi mitmest kaunist linnapanoraamist ilma. Samas olen nüüdseks taibanud, et mind võluvadki võõraste linnade juures eelkõige vaateaknad, kõikvõimalikud skulptuurid, nikerdused ja rohelised pargid: see ei tohiks selleski postituses märkamatuks jääda. Nõnda ei tekitanud udu mingeid probleeme.
Pika-pika kõndimist täis päeva järel ("Linn on minu," kajas mu kõrvus, kui Brüsselit risti-põiki läbi kammisime) jõudsime Kristi ja Maarjaga järeldusele, et lõõskavat päikest olnukski raskem taluda.
Õhtule panime punkti neljakesi säärast kaardimängu nagu "No, thanks!" mängides. Esimeses voorus kaotasin teistele pika puuga (96 punkti), kuid taktikale pihta saades sattusin üha enam hasarti. Eelviimases ringis (mis pidi olema viimane!) andsin endast kõik ja lõin oma 16 punktiga üle kogu senise õhtu rekordi - kahjuks nõuti veel üht vooru. "Oeh, ärme tee, mul pole endast enam midagi anda," palusin sisimas, kuid asjatult. Nagu arvata võiski, esinesin taas kohutavalt - ja Dan, va kurivaim, osutus oma ulmelise 7 punktiga õhtu liidriks.
Selguse mõttes toonitan veel eraldi, et mõte oli ikka võimalikult vähe punkte koguda!
(Kas see alumine neiu ei meenuta mitte mind paar pilti kõrgemal?)
Pühapäeval sõitsime Maastrichti ja Monschausse, mis jätsid mulle kustumatu mulje. Eriti viimane! Nendest kõnelen aga lähemalt juba järgmises postituses, et mitte seda siin kilomeetriseks venitada.
Peatsete pajatusteni!

4 comments:

  1. õudseltõudselt ilusad pildid on nad kõik, aga eriti sooviksin tänada kahe kohaliku jäädvustamise eest. ja siis need rohelused!(sain uue taustaka) ja sa sobid elulõnga põõsasse nagu rusikas silmaauku.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vauvauvau, kui palju erinevaid kiidusõnu, megasuur aitäh sulle!!
      Mul on hea meel, kui keegi veel kohalike jäädvustamise võlu jagab. Ja tegemist pole elulõngapõõsaga, vaid kunstlillede pahmakaga, mis oli seatud mingi hirmkalli kohviku ette.

      Delete
  2. asdfggh, Maris, täitsa 10/10 pildid. (proovisin pikalt Anu kommentaarile väärilist järgnevat kirjutada, aga andsin alla)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pole sinu kommentaaril samuti häda midagi, tänan kogu südamest! :D

      Delete