May 6, 2016

Nädalalõpp Potsdamis

Nagu eelmises postituses lubatud, heidan veidi valgust ka möödunud nädalavahetusele, mille veetsin teiste DAADi stipendiaatide seltsis Potsdamis. Kohe alguses selgus, et DAAD oma stipendiaatide hellitamisel allahindlust ei tee. Mul läheb meel härdaks, kui mõtlen külluslikele Rootsi laudadele ja viimaste kuude vahvaimale tantsuõhtule... Olgu aga selguse mõttes mainitud, et midagi säärast ma ei oodanud - arvestasin maksimaalselt 20-30-pealise viisaka kogunemisega, kuna septembrikuus oli meid, täisstipiga bakalaurusehakatisi, sada kakskümmend. Et sel korral jaotati kokkusaamine viie linna vahel, jagasingi oma peas saja kahekümne viiega ja jäin ootama pisikest teepidu.
Sellega seoses tegin väikese valearvestuse.
Viie linna vahel oli meid jagatud tõepoolest, kuid kaasatud olid ka viie linna vahel jaotatud magistrid-doktorid, kes oma rohkusega andsid üritusele korralikult mahtu juurde: kokku tuli Potsdamisse üle neljasaja viiekümne tudengi üheksakümnest erinevast riigist. Mõte sellest, et meie tegeliku aastakäigu (jah, aastakäigu!) saamiseks tuleks 450 korrutada omakorda viiega, lammutas kolinal mu peas valitsenud äärmiselt väärastunud mastaabid, mis lubasid mul end kujutleda märksa kogukama lülikesena DAADi mehhanismis. Nüüd on pilt taas selge: olen umbes-täpselt eikeegi. Aga väga rõõmus eikeegi, kuna meie mentor teab mind nimepidi. :)
Vahe kahe kokkusaamise vahel (äsja Potsdamis vs. septembrikuus Berliinis) oli märgatav. Toona kujunesid esimese tunni jooksul välja kindlad persoonid, kes oma pikemaajalise saksa keele praktika tõttu teisi (mõistagi ka mind) oma vapustava keelelise talendiga pimestasid. Ülejäänud lihtsurelikud hiilisid mööda seinu ja vältisid igasugust silmsidet, mis võinuks enesega kaasa tuua hukutava tagajärje laskuda saksakeelsesse vestlusesse.
Sel korral aga... olid kõik kuidagi omad. Enam ei pidanud ma nühkima oma riietelt krohvijälgi, mis tekkisid mööda seinu hiilimise tagajärjel, vaid kuulasin ja mõistsin ja vastasin - ja see oli nii paganama tore! Eriti hämmastas mind vestlus inimestega, kellega juba septembris paar sõnakest vahetatud sai. Oh sa poiss, milline uus tasand oli nüüdseks tekkinud meie vahekorda! Mõtted, tunded ning sisemaailm, mitte pelk minu-nimi-on-see-ja-ma-tulen-sealt-riigist. Krass!

Tabasin end ka mõttelt, milline tolerantsuse areng on minus viimaste kuude jooksul toimunud. Ma polnud küll kunagi Eestis kellegi vastu vaenulik, aga minimaalne kokkupuude inimestega väljastpoolt Euroopat tingis ikkagi nähu, kus ma esimest korda asiaadiga ühte tuppa saades seda Eesti sõpradele eraldi toonitama pidin. Miks? Nüüd ei tuleks eraldi toonitamine mõttessegi - inimesed ju kõik!

No comments:

Post a Comment