May 15, 2016

Mumford & Sons @Hamburg

Kuus aastat tagasi istusin Mari-Anni pool ja ajasin temaga mõnusalt juttu, kui ta pani meile taustaks käima tänase meeleolumuusika - "väga maheda uue laulu", nagu ta ise (umbes) mainis. Little did she know, et ta oli mulle just tutvustanud mu kõigi aegade absoluutset lemmikbändi. Aastatega on bänd - Mumford & Sons, kui see osa kelleski veel kahtlusi äratas - tootnud juurde kõvasti kulda, mille peale mu hing alati heliseb - soov neid oma kõrvaga kuulda on ajas kõvasti kasvanud. Eile sai see lõpuks ometi ka tehtud.
Mõistagi sisendasin endale eelnevalt, et ma ootusi liiga kõrgele ei seaks: tõenäoliselt on õrnmagus kujutluspilt nende kontserdist mu peas kuue aasta jooksul aina täiustunud, nii et reaalsus ei küündi sellele ligilähedalegi. Soojendusesineja ajal nõnda tunduski: igasugused maised pisiasjad nagu janu, jalgadel tammuv eesseisja ja sooniv kotirihm nõudsid häälekalt tähelepanu. Aga teate... Kui nad lavale jooksid, lauldes samal ajal kõiki mulle nõnda armsaks saanud ja igaveseks koljuluudele uuristatud laule, ei omanud ükski maine mure enam mingit tähtsust. Isegi koti nihverdasin ära ja laulsin, hüppasin, rokkisin, huilgasin - seda kõike teises reas. Peaaegu sain lüüa ka Marcusele patsu (mu peopesa tabas tema väljasirutatud käest tekkinud õhuvoolu) ja peaaegu püüdsin kinni lõpus rahva hulka visatud trummipulga - hingeline kokkupuude oma lemmikbändiga missugune! Neil minuga kindlasti ka.

NB! Pildid pole minu omad, vaid võetud siit ja siit.

No comments:

Post a Comment