May 19, 2016

Killukesi Bratislavast

Bratislava oli vahva ning minule parajaks üllatuseks (mis tegelikult ei oleks pidanud sugugi nõnda suure üllatusena tulema, kui vaadata kaardilt Slovakkia paiknemist) väga saksapärane. Saksa brändid, saksakeelsed sildid ning muidugi massiliselt palju sakslastest turiste, kes olid ehk (nagu minagi) lihtsalt üsna lähedale puhkusele tulnud. Mis mulle aga Bratislava puhul erinevalt Saksamaast (või linna tasemel siis Rostockist) kohe silma torkas, oli jäätise- ja kohvikurohkus. Viimaseid kohtas vanalinnas jalutades igal sammul - kohati olid põhilised bulvarid mõlemalt poolt välja ulatuvate tänavakohvikute tõttu nõnda kitsaks jäänud, et peaaegu tuli kõht sisse tõmmata. Muidugi on ka Rostockis üks kohvik teise otsas, aga mitte niimoodi! Rostockis (tegelikult olen piisavalt ringi vaadanud ka Hamburgis, et kinnitada järgneva väite paikapidavust sealgi) tundubki kohviku võrdkuju tähendavat väikest nelja ümmarguse lauaga ruumi, mida tuleb regulaarselt tuulutada, et külastajad kogu hapnikku ära ei hingaks... Leidub mõistagi ka suuremaid ja uhkemaid kohti, aga selline tänavatele laienemine pole kindlasti reegel.

Jäätise tähelepanekust ka: mõistagi ei istunud ma pool päeva pargipingil ega koostanud empiirilist uurimust sellest, mitu jäätisesööjat möödub minust teatud ajaühikus, ent sellegipoolest tundus neid kuidagi palju. Muidu kirjutaksin jäätiselembuse lihtsalt mõnusate soojade maiõhtute arvele, ent ilm polnud minu suurimaks kurbuseks nii soe midagi. Kes teab, äkki bratislavalased armastavad lihtsalt väga jäätist...
Esmamuljed jagatud, teen nüüd veidi juttu ka praktilise poole pealt: magasin kolm ööd noortele suunitletud taskukohases hostelis, kusjuures viimasel ööl sain nautida üksnes minu päralt jäetud viiest tuba - halleluuja! Tegelikult olid kõik toast läbi käinud noored toredad, ainult et pikkade väljas veedetud päevade tõttu sain vaevu mahti kellegagi tõsisema tutvuse sobitamiseks. Ühe prantsuse kutiga jõudsin siiski klassikalisest hello-tasandist kaugemale. Tema seljakotti kaunistasid erinevate maade lipud, mis olid kõik kogutud viimase kolme kuu jooksul Euroopas ringi sõites. Jalgrattaga!
Üleeile alustas ta oma teekonda Budapesti ning kui ma nüüd hästi järele mõtlen, jäi tema kätte ilmselt ka mu pastakas, mille laenasin talle märkmete tegemiseks. Ja nõnda sai alguse lugu sellest, kuidas üks pastakas minust põnevamat elu hakkas elama...
Kõige muu hulgas otsustasin oma kavasse võtta kindlasti moodsa kunsti muuseumi külastamise, mis asus kesklinnast umbes neljakümneminutilise bussisõidu kaugusel. Alljärgnevad kaks pilti pärinevad just sealt.
Mida ma oskan öelda... äge oli, ehkki midagi tohutult intrigeerivat ja ennast kõnetavat ma ei leidnud, mistõttu ei nõudnud kogu muuseumi läbikammimine teab mis palju aega. Seevastu jälgisin eemalt üht muheda boheemlasliku olekuga noormeest, kes peatus iga maali ees, hingas sisse-välja ja ilmselgelt kaifis sajaga. Hiljem tundsin ta ära veel vanalinnas... ja hostelis... ja bussiski! "Huvitav, kas universum üritas mulle teda pidevalt näidates mingit sõnumit edastada, millest arusaamiseks ma liiga juhm olin?" mõtlesin endamisi Bratislava lennujaamas. Pool tundi hiljem oma istekoha 26F poole tüürides avastasin, et ta istub mu kõrval (?!).
Ja mina olin just mõned päevad tagasi "Take this waltz'i" vaadates endamisi pomisenud, et ei ole ju võimalik, et naine puhkusel mingit meest silmab, hiljem lennukis tema kõrvale satub ning veel hiljem avastab, et nad on naabrid...
Muide, mul oli noormehe ja tema moodsa kunsti vaimustuse koha pealt õigus - ta teatas lennukis säravate silmadega, et muuseum oli lihtsalt traumhaft!
Et fännan väga kõikvõimalikke turge, võtsin ühe korraliku turu külastamisegi oma reisikavasse. Mulle näis, nagu oleksin jõudnud küllusesarve - ainuüksi turupiltidest võiksin üle ujutada terve postituse. Katsun end siiski taltsutada.
Et mulle soovitati linna odavaimat pannkoogikohta - 25 senti tükk pluss täidisetasu!! -, otsustasin turusaagi pannkookidega ühendada. Niisiis hankisin endale esmalt turult head-paremat täidiseks ning seejärel lasin 75 sendi eest endale kaasa pakkida kolm kooki. Hostelis pidasin pannkoogipidu!
Alumises kollases majas (ehkki pildile on mahtunud vaid uksepiit) nõnda odavaid pannakaid antigi! Ärge teisest pildist end eksitada laske, see on siin niisama. :)
Mind hoiatati, et ma midagi väga ekstravagantset ei ootaks: kohvik pidavat olema pisike ja elava järjekorra tõttu meenutama tugevalt nõukaaega. Niisiis läksingi kohale, olles sisimas valmis vakstuteks ja klappmööbliks. Mu eelarvamused osutusid asjatuks: koht, ehkki imetilluke, oli igati viisakas. Külastajad istusid kuulekalt toolidel ümber kolme ümmarguse laua ning ootasid oma pannakaid, mis valmisid kiiresti. Ainult teenindaja oli ilmselgelt trossis ja tõre - eks ta võttis ka neid tellimusi vastu nagu konveieril.
Käisin ka linnast väljas ühe teletorni tipus paiknevas restoranis, kus pidin solidaarsusest midagi tellima, et vaadet imetleda ning pildistada. Võtsin pokaali veini. Hiljem arvutis oma pilte hinnates jõudsin järeldusele, et ühtki blogikõlbulikku kaadrit ma sealt ei saanudki. Mitte et vaade ise oleks inetu olnud - kindlasti mitte! -, lihtsalt akna sinakas toon ja peegeldused röövisid fotodelt kogu võlu.
Nõnda piirdungi üksnes oma veiniklaasi demonstreerimisega. Tagaplaanile võite kujutada metsad ja mäed...
Suure ülistuskõne soovin pidada Bratislava bussiliiklusele eesotsas bussipiletisüsteemiga, mis oli imeloogiline ja siililegi selge. Kõikjal linnas seletas silm kollaseid automaate, kuhu tuli sisestada vajalik hulk münte ning vastutasuks trükiti pilet - olenevalt sellest, mis vääringus piletit sooviti (kas näiteks veerandtunnist, sõitmaks vaid ühes tsoonis, või kahekümne nelja tunnist, sõitmaks neljas tsoonis). Nõksu mugavamgi kui Rostockis, sadades kordades selgem kui Tartus, kus ma pole senimaani endale selgeks teinud, kuidas see bussiga sõitmine õigupoolest välja peaks nägema.
Et sõitsin bussiga palju, sain ka üsna ruttu pihta, et bussides valitseb selgesti tuntav hierarhia, mille tipus troonisid vanurid ja väikelapsed. Nii vanurite kui ka laste bussi sisenedes libisesid "normaalses eas" (kuidas kirjeldada vanust, mis ei ole vanur ega laps??) inimesed sujuvalt oma pingilt, mis oli väga südantsoojendav. Teisalt paistis mulle väga kummaline, et selle kena žesti eest ühtki tänusõna vastu ei saadud. Juba üles soojenenud süda oli ka segaduses.
Kui bussiliiklus oli 5+, siis jalakäijana hakkamasaamine ei kuulnud sugugi kergemate kilda. Päris mitmel korral kulgesin rahulikult mööda kõnniteed, kui see lihtsalt ära lõppes, nii et kaalusin, kas peaksin edasi sammuma mööda parempoolset teepeenart. Südalinnas. Samas ei teinud nõnda ükski teine jalakäija - ju olid neil ammuilma omad nõksud teada, kust tulnuks ära keerata, et rahulikult oma teed jätkata. Ka minul tuli selliseid "aa-öelnud-kohe"-momente ette palju, kui juhuslikult avastasin, et keset autode pärisuunavööndit tammumisele leidus tunduvalt ohutumaid alternatiive, kuid kõiki neid nappide Bratislavas veedetud päevade jooksul ma avastada ei jõudnudki.
Kui jutt juba nõnda liikluskeskseks kiskus, siis mainin veel ära, et avastasin endas ehtsa sakslasest pedandi, kes punasega teed ületavatele huligaanidele viltu vaatas. Uskumatu! Alles ju tegin ise kramplike sakslaste üle nalja, kes punasega teed ületada ei mõista, ehkki 500 meetri raadiuses pole näha ühtki autot (siiamaani teen ju?), kuid ühtäkki avastasin end nendega samast paadist.
Muide, nüüdseks on mulle avatud ka sakslaste teeületamise loogikat. Kui tahta punasega teed ületada, peab kõigepealt veenduma, et kuskil lapsi nägemas ei oleks! Hea eeskuju etendamine on siin ülioluline. Seejärel tuleb pilguga otsida politseid - trahvid valel ajal teeületamise eest on karmid. Alles seejärel tuleb vaadata, ega autosid ei tule.
Postitus on nüüdseks küll juba igas suunas laiali valgunud, ent kirjeldan paari sõnaga ka oma maitseelamusi. Nagu juba eelmises postituses suure hurraaga kuulutasin, sõin esimesel õhtul punapeedirisotot, oma suurt lemmikut. Teisel külastasin aasiapärast vegan-kohvikut ning lasin hea maitsta köögiviljakarril, kolmandal mekkisin potato dumpling'uid hapukapsa ja grillsojaga: et roog kuulus menüüs märksõna "local" alla, tundus igati paslik loputada see alla kofolaga - populaarse kohaliku karastusjoogiga. Roog ise nägi kõigist eelpool nimetatutest välja kordades ilmetum (et mitte öelda hallikas lobi), kuid maitses jube huvitavalt. Hapukapsas õigustas oma nime esimest poolt - HAPU - sajaprotsendiliselt. Ma arvan, et ma ei suuda eestipärast hapukapsast enam kunagi täie tõsidusega võtta.
Viimasel päeval algas, muide, suur tänavatoidufestival, mida sain paraku piielda juba lennujaama poole suundudes.
Tagasisõit osutus suureks peavaluks. Mõtlesin küll, et mis ta siis ära ei ole - lühike lend! Tegelikkuses istusin terve aja lennujaamas pinges: stardime õigel ajal või mitte?! Väiksemalgi hilinemisel olnuksid kurvad tagajärjed. Et õhtusel ajal lennujaamast enam Rostocki suunduvat bussi läbi ei tulnud, tuli end transportida bussijaama (viimasele bussile). Mulle näib Berliini bussijaam olevat ülejäänud maailma poolt hüljatud vaeslapse rollis, kuhu kohale jõudmiseks tuleb tohutult võimelda ja fantaasiat kasutada. Või olen ma millestki valesti aru saanud ja sinna saab ka loogilisi teid pidi?? 
Teekond lennujaamast bussijaama nõudis igatahes 95 pingelist minutit, mille käigus vahetasin mitmeid liine ja suundi, lisades jällegi halli oma tulevaste juuste panka. "Mitte kunagi enam," pahistasin läbi hammaste, kui õnnelikult oma bussiistmel maandusin. Paraku meenus mulle, et juba kahe nädala pärast tuleb keeruline logistikarägastik taas läbida: sõidan ju nädalavahetuseks Danile ja Kristile Brüsselisse külla!!
(Kindlasti ei tasu nüüd siit välja lugeda, nagu poleks ma käiguga rahule jäänud: igal juhul korvas Bratislava kogemus nüri tagasitee üles. Ja kindlasti kaalub Brüsseli oma samamoodi!) :)
Kokkuvõtteks? Vahepealse ajaga mu turjale kogunenud nõudlike ülesannete kuhjast hoolimata on mul maru hea meel, et korraks ära käisin. Sain vaheldust oma igapäevaellu, samuti uut energiat ja motivatsiooni ülikooliga tegelemiseks. Veel täpipealt kaks kuud viimase eksamini! Let's do it!

5 comments:

  1. Kui mõnus väike reis :) Mul on tunne, et ma käisin ka seal pannkoogikohas..

    Aga kas said siis saatusenoormehega lennukis jutu peale?!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahaa, vahetasime ehk maksimaalselt 5-6 lauset - ju siis otsustasime mõlemad saatust ignoreerida ja magasime hoopiski lõviosa lennust maha :D

      Delete
  2. Nii vinge, et sa sellise reisi üpris tundmatusse kohta üksi ette võtsid. Pildid on nii ilusad ja muljed nii muhedad, et mõtlen, kas peaks isegi "Söö Bratislavas 25-sendist pannkooki" enda bucket listi lisama :D.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jee, Evelin, võta muidugi!! Slovakkia on ju Ungarist kõigest kiviga visata (kui olla Kalevipeag ja visata võib-olla lennukist)! :D

      Delete
    2. Vabandust, ma tahtsin öelda Kiviga* :D

      Delete