May 28, 2016

Emotsioone

Vaatasin üleeile säärast tõsielul põhinevat filmi nagu "Into the wild" - oli teine nii paganama ilus, et kummitab mind siiamaani. Kahtlemata mängis positiivse hinnangu kujunemisel väga olulist rolli muusika, mis sobis oma kohale nagu rusikas silmaauku, ent alla ei jäänud sugugi ka filmi visuaalne pool. Vagabund mu sees, kes niigi idealiseerib Nipernaadit, hulkur Rasmust ja meremehelaule, tõstis lootusrikkalt pead ja sisendas: "Teele! Teele!" 
Peategelase puhul paelus mind eelkõige tema pühendumus iseendale. Ta ei kuulunud nende vandersellide hulka, kes käivad külast külla ja vallutavad naiste südameid (Raimond Valgre, khmm!!). Vastupidi: see keeva verega 23aastane noor mees - pealegi alatult nägus - jooksis hoopis põdrakarjas, luges kaljunukil raamatut ning sõitis kanuuga kärestikust alla. Väga magus vaatamine. 
Muide, just samal hommikul olime ühes poliitikateemalises seminaris lahanud Henry David Thoreau teost "Walden", mis kritiseeris kodanikuühiskonda ja idealiseeris võimalikult looduslähedast eluviisi - õhtul filmi vaadates tabasin "Waldenile" nii mõnegi viite. Vahva, mis.

Ainult filmi lõpus sain peategelase peale tohutult pahaseks. Mismõttes?! Kas see pole mitte isekuse tipp, niimoodi lihtsalt...?
Ja siinkohal lõpetangi, et mitte kõike ette lobiseda.

No comments:

Post a Comment