April 22, 2016

Kõigele, mida te ütlemata jätate, vaidlen vastu

Ma olen viimasel ajal teinud mitmeid tähelepanekuid. Esimene ja kõige tähtsam neist on ilmselt tõdemus, et rutiin on totaalselt alahinnatud. Vähemalt mulle näib, et mõistest "rutiin" kumab kõnekeeles läbi ikka pigem negatiivne varjund - umbes selline, et kui oled sellesse magusasse lõksu langenud, ega siis enam naljalt välja ei murra.
Pärast kaht Eestis veedetud kuud osutus tagasipöördumine Saksamaale raskemaks kui esimesel korral. Esimest nädalat ei jää ma kindlasti heldimusega meenutama, sest minus valitses täielik kaootilisus. Nüüdseks valdab mind taas meelerahu ja kõlagu see kuitahes igavalt, lõviosa sellest on tingitud just rutiinist. Nii neetult hea on, kui tean juba, millise posti külge lukustada oma ratas või millise kapi juurde suunduda rõivistus. Nii kõnealune post kui ka kapp on mulle päris armsaks saanud - nüüd mõtestan Väikese Printsi ponnistusi taltsutada rebast hoopis uuel tasandil.*
(Kaalusin ka varianti, et otsin siin lihtsalt alateadlikult pidepunkte, mille peale võiksin alati loota, ning et koduses Tartus ei mängi rutiin mu elus tähtsat rolli, aga see oleks iseendale valetamine - ka seal oli mul post, kuhu lukustada ratas, ja kapp, kuhu jätta oma riided.)
Natuke olen juurelnud veel eesti keele mõttekuse üle. See algas inglise keele õppejõu provotseerivast küsimusest:"Mis mõtet on üldse osata keelt, mida räägib ainult mingi kaks miljonit inimest?" ("Üks miljon," parandasin teda). Tuleb tunnistada, et tol hetkel nägin tema provokatsioonis isegi omajagu tõtt, sest kas poleks elu mitte hulganisti kergem, kui oleksin kasvanud üles, inglise keel suus.
Tegelikult peitus minus siiski veel piisavalt eesti keele armastajat, et katsuda talle selgeks teha, kui tugevalt eesti keel siduda võib. Ma olen üpris kindel, et ameeriklasena maailma otsa rännates ei pane oma emakeele kuulmine südant kiiremini lööma või silmi imestusest suureks ajama. Aga eestlasena eesti keele kuulmine - hoia alt! Pärinegu kõnelejad mis tahes sotsiaalsest taustast, sellegipoolest seob neid hetkega püha liit.

Püha liit väljendub ka kaasmaalaste toetamises, kui on vaja saata keegi polaarjoone taha või Red Bulli väljakutset trotsima. Ma ei taha kuidagi uskuda, et keskmine ameeriklane on kunagi tundnud sellist viime-OMA-inimese-võidule-mentaliteeti, mis valdab aeg-ajalt eestlasi, kui jälle kedagi toetada saab. Tõtt-öelda ei teagi ma, kas seesama mentaliteet on positiivne või mitte. Eks me natuke liiga obsessed iseendiga oleme, see on selge.
(Kui Postimees kajastas nädal aega jutti Kelly Sildaru kuldset hüpet, nagu kihaks säärasest võimsast sooritusest terve maailm, jätkasid Zeit, The New York Times ja Frankfurter Allgemeine sõjapõgenike ja poliitiliste kriiside teemadel.)

*Tegelikult ei seisne mu meelerahu üksnes postide ja kappidega sõbrustamises, ma ikka käin väljas ka ja naeran ja suhtlen ja naudin oma kahekümnendaid! :)

No comments:

Post a Comment