March 7, 2016

Surmast

Mul oli ükskord paganama idülliline õhtu. Veetsin selle Liisi, Anu ja Katsiga. Esmalt kokkasime: pearoaks valmistasime baklažaanilasanje, magustoiduks šokolaadi-avokaadotrühvlid (mida me - tõsi küll - ei viitsinudki trühvlikujulisteks pallikesteks veeretada, nii et sõime möksi lusikatega). Seejärel vaatasime põgusalt dokumentaali polügüüniast, ent panime selle õige pea meie rinnus tärganud feministide tõttu kinni. Otsustasime keerutada pudelit. Täitsa lõpp: mängust, mis kunagi kubises küsimustest stiilis "kes sulle meeldib hihihii" või "kellele ruumisviibjatest musi teeksid hahahaa", on aastate möödudes märkamatult kujunenud filosoofiline aruteluring. Lahkasime kõiksuguseid teemasid, näiteks õnne, eneseteostust, mugavustsooni, kahetsust... Ja surma.

Kõik algas Anu küsimusest Katsile: "Kas sa tahaksid teada oma surmakuupäeva?" Klassikaline küsimus, mille kallal olen varemgi juurelnud. Minu välkvastus? Muidugi mitte, maru õudne oleks. Aga kui nüüd järele mõelda...

Mulle tundub, et paljud inimesed elavad nõnda, nagu nad kunagi ei sureks. Ilmselt mängib siin rolli asjaolu, et surm on tohutult ähmane ja abstraktne mõiste, mis ei näi kunagi kohale jõudvat. Nõnda saabubki ta reeglina šokina, korjates meid üles meie poolikutest eludest keset suhete sasipuntraid, väljaütlemata sõnu ning teostamata plaane. Maailmas, kus inimene (kas või mina ise) teaks aga kindlalt, et 3. novembril 2037 tuleb minna, muutuks surm vägagi konkreetseks osaks elust, saavutuste verstapostiks.

Muidugi sõltub inimesest endast, kas ta istub kuni aastani 2037 tugitoolis ja vaatab kella või seab oma elu ümber nõnda, et mahutab kõik plaanid allesjäänud aastate sisse, võttes nõuks nautida elu täiel rinnal.

Üks mõttekäik: kui ma teaksin, et lahkun siit ilmast kahekümneselt käesoleva aasta 15. mail, kas läheksin tagasi Saksamaale ülikooli? Ei. Mitte et mulle seal ei meeldiks - lihtsalt paar viimast kuud veedaksin ideaalis kodus, mitte kusagil suvalises ülikooliraamatukogus. 14. mail korraldaksin suure lahkusmispeo, jätaksin kõigiga põhjalikult hüvasti ja läheksin tõenäoliselt rahus. Peaksin aga surema samal ajal, teadmata seda ette, lahkuksin ilmselt olukorras, kus silmad on lugemisest krillis ning sotsiaalelu juba nädalaid olematu.
Aga mis takistab mind kohe praegu ülikoolielust loobumast ja suuri seltskonnapidusid organiseerimast, nagu homset ei oleks ega tuleks?

Eks ikka tõsiasi, et võib-olla mul veab ja ma ei lahku mitte kahekümneselt, vaid üheksakümneselt. Säärase pika (ja loodetavasti täisväärtusliku) elu mastaabis tunduvad need lühikesed aastad ülikooliraamatukogus krilli loetud silmade seltsis mitte just kõige suurema ohverdusena kindlustunde kõrval, mida ülikooli lõpetamine mulle pakub. (NB! Mitte et ma arvaks naiivselt, et mis tahes ülikooli lõpetamine tagab automaatselt kõrge positsiooni (või mingigi töökoha) ühiskonnas!)

Leian, et kuna inimesed oma surmakuupäeva ei tea, meeldibki neile arvestada sellega, et nad elavad pigem kaua kui vähe. Nõnda on turvalise raja tallamine ehk ka rohkem õigustatud? Sest olgem ausad, elamine nõnda, nagu oleks iga päev viimane, nõuab juba palju suuremat julgust. Teades kindlalt, et tänane päev jääb nagunii viimaseks, poleks ehk õelale bossile näkkusülitamises midagi hirmutavat. Seda mitte teades (kui inimesena ikka eeldad, et saabuvad veel homne ja ülehomne ja tont teab, kuidas siis pärast seda sülitamist pere toidetud saab?) aga juba kindlasti.

Kats käis välja, et Erasmuse tudengid näivad olevat õigele elamisviisile pihta saanud, katsudes nautida oma üürikesi hetki mõttega, et kuue kuu või aasta pärast on minek. Mina omalt poolt täiendaksin, et õigele elamisviisile pihtasaanute staatust annab laiendada kõigile ülejäänutelegi, kes elavad perioodide kaupa või panevad endile aeg-ajalt tähtaegu (mis metafoorilises ja veidi morbiidses mõttes võiksid ehk tähistada potentsiaalseid surmakuupäevi), enne mida tuleb elu täiel rinnal nautida.

Usun, et õnneliku elu tagab arvestamine tõigaga, et elu on pigem lühike kui pikk. Tung elada on nõnda suurem!*

Lõpetuseks üks vahva mõte "Kuldsetest lugudest":
Sel päeval küsisid kõik külastajad nagu kokkulepitult Meistrilt ühte ja sedasama küsimust: mis tuleb pärast surma? Meister vaid naeratas ega vastanud midagi. Pärast küsisid õpilased temalt, miks ta kogu aeg vastamisest hoidub. Meister vastas: "Kas olete märganud, et hauataguse elu vastu tunnevad huvi just need, kes ei tea, mida praegusega peale hakata? Neile on vaja veel üht elu, mis kestaks igavesti." - "Aga ikkagi, kas on elu peale surma või mitte?" küsis üks õpilane jonnakalt. "Kas on elu enne surma - selles on küsimus," vastas Meister. 

*Ei tasu õelale bossile näkku sülitamata jätta!

(PS! Oma kiidukõnest hoolimata ei ole ma siiski kindel, kuidas Anu algsele küsimusele vastaksin. Kogu aeg endale surmakuupäeva teadvustamine ajaks tõenäoliselt samuti hulluks, eriti lõpu eel. Seega rõõmustan, et ma päriselt kunagi valima ei pea - lepin sellega, et ma seda kuupäeva ei tea. Elu kohe lihtsam! Vist.)

3 comments:

  1. Vau, kui sügavamõtteline ja sisukas! Mul tekkis lugemise ajal mitmeid mõtteid ja küsimusi, millele huviga ootaks sinu arvamust! (Et oma mõtetega taas filosoofiliselt rännata, kui vastuseid loen.)

    1) Olin ka tuline polügüünia vastane, ent minu maailmapilti muutis loeng, kus meile seletati, et tegelikult on polügüünia naistele palju kasulikum kui meestele. Lühikese selgituse annab ehk see artikkel: https://www.psychologytoday.com/blog/the-scientific-fundamentalist/200802/the-paradox-polygamy-ii-why-most-women-benefit-polygamy

    Põhiidee on selles, et kõik naised saavad mehe (ja tihti päris võimuka, prestiižse), aga väga paljud mehed jäävad täiesti ilma ja ei saa kunagi järglasi. Ja kuna paljud mehed jäävad ilma, võiks teoorias olla naistel võimu, sest nendel on arvulisemad võimalused partneri valikul. Mehed pingutaksid rohkem, selleks et üldse mõni naine endale saada - mida on vähem monogaamses ühiskonnas, sest mehi ja naisi sünnib ju sama palju.

    2) Kas siis need, kes elavad oma elu, nagu homset ei tuleks, elavad ehk isegi õigesti? Vähemalt mingis mõttes sinu jaoks. Sest nende endi arvates on see ilmselt kõige õigem viis.

    3) Mida oled mõelnud perioodide kaupa elamise all? No mõttest saan aru, aga üks hea näide kuluks marjaks ära. Mis tähtajaga, mille järgi tähtaeg paika pannakse?

    4) Kas on võimalik elada oma elu kiirkorras noorelt ära ja vanaduses ei oskagi enam midagi teha, mis tunduks piisavalt huvitav? See küsimus on mind aeg-ajalt painanud. Et kui kõik intrigeerivad sündmused juhtuvad minu elu esimeses pooles (eeldusega elada üheksakümneseks), mida ma siis oma elu teise poolega peale hakkan ja kas siis päev otsa telekavaatamine tundub ikka huvitav. Sest võib-olla on tervis väga sant ja mingis aktiivsemast tegevusest kui pelk aeglane kulgemine/jalutamine võib vaid unistada. Eks muidugi ole tervis ka mingil määral igaühe teha, ent geenid ja juhused teevad oma töö.

    Väga intrigeeriv kirjutis, pani minu mõtted kiiruga jooksma natukeseks ajaks! Loodan, et oled pigem innustatud minu pikast kommentaarist ja et vastamine on ikka pigem rõõm kui kohustus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on väga hea meel, kui postitus sinus nõnda palju küsimusi tõstatas, Karina! Vastan suurima heameelega! (NB! Paljud mõtted on kindlasti veel toored, paljude küsimuste puhul peaksin veel mõtisklema ja ümberringi vaatama: vastaksin sulle ehk aastate pärast sootuks teisiti!)

      Teeme nii, et räägime polügüüniast aurava teekruusi taga silmast silma, kuna see on juba täiesti omaette ooper, mille avamiseks jääks ühe kommentaari mahust puudu. Küll aga katsun võimalikult kompaktselt vastata kõigile su surmaga seotud küsimustele.

      2) Keeruline küsimus. Mis on üldse õigesti elamine?
      Ma ei ole isegi päris kindel, kas inimesena on üldse võimalik nõnda elada, nagu homset ei tuleks. Mõnikord harva tulevad ju elus ette sellised õnnelikud momendid, mil pähe hüppab mõte, et praegu võiks küll rahus surra (keegi (Tätte????) on kirjutanud, et inimesed tahavad alateadlikult surra õnnelikena), ent kas kogu aeg saab nii elada - ma ei tea.
      Ja isegi kui saab - kindlasti jääb vajaka teatud turva- ning kindlustundest, mida pakuvad tulevikuplaanid, samuti ähmastub fookus ning aeglustub (kui mitte seiskub) eesmärkide poole rühkimine.
      Mina vastaks seega, et mingit ajalist mõõdet - TULEVIKKU - oleks "õigesti" elamise tarbeks siiski vaja. Samas ei ole minu õige kohe kindlasti üldõige.

      3) Jälle paras pähkel. Siit avaneb tegelikult terve minu elufilosoofia (NB! Pidevas täienemises!), et elada võiks näiteks enam-vähem viisaastakuplaanides: võtta korraga viis aastat ning katsuda oma eesmärkidega selle aja sees valmis jõuda, siis järgmised viis jne. Teooria vajab veel täiendamist!

      4) Ma ei taha uskuda, et on olemas mingisugune piirmäär, mitu tegevust ühte täisväärtuslikku ellu võiks mahtuda. Arvan, et kui noorena laiendada oma silmaringi ja mugavustsooni piire, läheb ka hammas üha rohkem verele - küll tekib uusi ideid ka hilisemas elus, mida võiks teostada. Samas kui istuda noorena oma mugavustsoonis paigal, on vanemana sealt üha raskem lahkuda ning oht, et vanaduspõli möödub üksluiselt, on suurem. Elmo Nüganen ütles "Kontaktis" hästi vahvalt, et teatud vanuseks on juba välja kujunenud oma mänguplats, noorena piirid puuduvad ja põhimõtteliselt on kõik võimalik. Nõnda tasubki minu arvates elu esimeses pooles oma mängumaa võimalikult suureks ajada. Kindlasti ei tasu mõnele võimalusele selga pöörata mõttega stiilis: "aga mida ma siis vanana teen?? ma parem hoian seda reservis". Kokkuvõtvalt: kui mänguplats on juba noorena suureks aetud, siis vaevalt et vanana end ainult ühe teleka ette pressitakse.
      Ma vähemalt loodan nii!

      Loodan, et mu vastused muutsid üldpilti selgemaks ja pakkusid ka uut mõtteainet. Kohtume juba aurava teekruusi taga. :)

      Delete
    2. Aitäh põhjaliku vastuse eest! Sain hulga uudishimu rahuldatud, samuti teistsuguse vaatenurga kui minu enda oma. Näiteks teisele punktile ma ei oleks isegi mitte oodanud sellist vastust, mis on niivõrd geniaalselt kompaktne. Et sinu jaoks on õigesti elamine see, milles arvestatakse ka tulevikuga. Ja veidi jõudis ridade vahelt kohale, et eesmärgid ja tulevikuplaanid on olulised.

      Kolmas on tõesti krõbe pähkel. Saan aru, et teooria vajab täiendamist, kuid ühtse ajalise määratluse seadmine pea kõigis elu aspektides tundub kummaline. Samuti ei saa ma mööda ka küsimusest, et mis emotsionaalne seisund valdaks mind siis, kui see n-ö viisaastak ajaliselt täis saab. Isegi kui kõik seatud eesmärgid saavad täidetud, kardan ma ikka küsimust "Mis nüüd edasi?".

      No ja kuidas ma panen plaanidesse sellised asjad, mida justkui ei peaks? Näiteks pere loomise.
      Ja kuidas ma jään nendele ühel hetkel seatud eesmärkidele kindlaks ka neli aastat hiljem? Või kust ma tean, milliste eesmärkide täitmist tahan ka neli aastat hiljem? Üks põhiprobleem minu arvates.

      Näen ka plusse - nii mõnigi asi saab ehk tehtud tänu enesele seatud eesmärgile ja ei lükku alati edasi homsesse päeva või järgmisesse eluetappi.

      Neljandaga on sul ilmselt õigus.

      Aga samas, kust tuleb siis see rahunemine, mis minu meelest vanuse kasvades paljudega juhtub?

      Teekruusitagune kohtumine saab olema põnev! :)

      Delete