February 23, 2016

20?!

Täiesti märkamatult jõudiski kätte mu kahekümnes sünnipäev. Saabus see - nagu lõviosa sündmustest elus ikka - igati tavaliselt, kuid olin selle ise eelnevalt enda jaoks suureks sensatsiooniks haipinud. Kirjutasin endale lausa 20. sünnipäeva eelõhtul: "Tunne on selline, nagu lahtuks uue aastakümne saabudes mu senine identiteet ja enesemääratlus pisikeseks pudiks, nõudes valjuhäälselt uuesti jalule seadmist." Nimelt leidsin, et igale inimesele meeldib end millegi kaudu määratleda ning üheks minu enesemääratluse pidepunktiks oli viimastel aastatel kujunenud fakt, et olen alla kahekümne aasta vanune. Pseudoprobleem missugune, eks.
Tegelikult jäid mõistagi nii identiteet kui ka enesemääratlus alles, ainult uus kümnelisi tähistav number tahab veidi harjumist. Õnneks on selleks kümme aastat aega!
Sünnipäev ise algas minu jaoks juba 19. veebruari ööl vastu kahekümnendat, mil meie klassikaline kamp mulle, Kristale ja Katsile (kes mõlemad said samuti 20) peomütsid pähe tõmbas, kõigi nägudele numbri 60 maalis ning üsna nõudliku nimekirjaga linna peale lasi. Ülesannete eduka sooritamise eest jagati meile Liisi mahukast kotist ka preemiaid. Ehkki suhtusin meile antud ülesannetesse algul skeptiliselt, pean tunnistama, et õhtu kujunes äärmiselt vahvaks. Minu absoluutseks lemmikuks jäi lõpuks punkt "abieluettepanek", mille saime kõik Mökus ka kenasti tehtud.
Meie tort oli meistriteos omaette: selle peal olid kõrvuti kujutatud fotod meist kolmest... vanadena. Oma kortsulisse näkku vaadates süvenes mu kabuhirm vananemise ees veelgi (keda huvitab, milline välja nägin (nägema hakkan??), see managu oma silme ette paari lisakortsuga Lydia Koidula sajakroonisel). Puhusime ära küünla vanusenumbriga 60 ja tähendasime, et meie kolme 180. juubelil, kui igaüks meist päriselt 60 saab, sööme torti, mis näeb välja täpselt samasugune - ainult et suhkruvaabale prinditud fototöötluse asemel katab tordi pinda peegel.
Sünnipäev jätkus veel trennikaaslastega Pahades Poistes ja Kaisaga Werneris brunch'ides. Viimase kohta nõnda palju, et tõstsime endile ette kordades rohkem, kui kõhus ruumi oli. Arutasime ka, mis suhe eestlastel õigupoolest selle toiduga on - kas tõesti minnakse pidudele, seminaridele ja kruiisidele suuresti toidu all lookas Rootsi laua pärast, kuna hinges möllab ürgne defitsiidihirm? Võib-olla. :)

Omalt poolt tänan veel kõiki vahvaid meelespidajaid, kes mu juubeli oma kõnede, sõnumite või postkaartidega rõõmsamaks muutsid: oli üks igati tore päev, aitäh!

No comments:

Post a Comment