January 22, 2016

Ma olen omadega jõudnud punkti, kus ma ei adu enam lähenevate eksamite tõsidust. Sain teisipäeval hakkama oma esitlusega 70 sakslase ees ning sellest mulle piisas, et panna end kergendusest ohkama. Ma tõesti kandsin selle hirmutava esitluse mõtet endaga närviliselt nädalaid kaasas - tunne kõnepuldi taha astudes oli kui muusikakooli lõpueksamil klaveritoolile vajudes. Mitte mu lemmikute killast.
Pärast oma sõnavõttu tundsin tohutut eufooriat, mis üllataval kombel pole praegusekski korralikult lahtunud. Ja see on äärmiselt ohtlik, kuna sellest tingituna juhib mind uljas miski-pole-ületamatu-tunne. Paraku on ikka küll, kui tuletan endale meelde, mida kõike peaksin teadma ja oskama.
Sellest hoolimata vilistan rõõmsalt (piltlikus mõttes, tegelikult ei oska), käin linde pildistamas ja haun vingeid plaane seoses kojupöördumisega (ühesõnaga kukutan end läbi iseenda silme all). Täielik kurbmäng!
Ma tahan südamest loota, et ülemine pilt ei jää sümboliseerima ajajärku mu elus, mil kõikjalt läbi kukkusin. Seega andestagem mulle tänase postituse lühidus - minus tärkas himu midagi tähtsat lugeda!

2 comments:

  1. Ülituus pilt! See on ju ikkagi kuskil looduses aga kuidas kõik nii tume on?

    ReplyDelete
  2. Aitäh! See linnuke kükitas mingisuguse tumeda heki all, nii et originaalpildi taust on rohekashall - ega ma töötlemisel suurt hookus-pookust rakendanud, keerasin lihtsalt raasuke tumedamaks :)

    ReplyDelete