November 25, 2015

I share, therefore I am

Mul on tunniplaanis üks meeletult vahva aine, mil on päris suur potentsiaal võitmaks mu lemmikaine tiitlit. Sel on nimeks Medienrezeption im digitalen Zeitalter, mis kõlab esialgu ehk robustselt ja hirmutavalt, ent lähemal vaatlusel pole siin üle jõu käivat midagi: Medien- nagu meedia ikka, -rezeption nagu retseptioon ehk vastuvõtt, im digitalen Zeitalter nagu tänapäeva digitaalses maailmas.

Neutraalne kõrvaltvaataja võiks meie tunde pidada kamba skeptikute kogunemisteks, kuna meie massimeediat analüüsivad arutelud kalduvad olema ühtepuhku kriitilise alatooniga, aga säärane segu pakub mulle suurt põnevust ja meelehead. Suisa nõnda palju, et üks meie aruteludest läbi käinud teema - millest esitasin kursusele ka oma essee - on mind siiamaani kummitama jäänud: me oleme muutumas üha enam oma tehnoloogiavidinatest sõltuvateks.

See selgesõnaline tees kumab kirkalt läbi ka Sherry Turkle'i mõtlemapanevas kõnes, mille vundamendile olen ladunud käesoleva postituse, kuid kel selle vaatamiseks jaksu ei jätku, võib kiigata üht neljaminutilist kokkuvõtet, mis annab Turkle'i ideed kenasti edasi.
PS! Tegelikult käsitleme tundides ka elulisi teemasid, näiteks Pariisi terrorirünnaku või Donald Trumpi kuvamist massimeedias, samuti heidame valgust massimeedia positiivsetele külgedele, nii et tegu ei ole ainult nutiajastu-on-nii-halb-ja-vanasti-mängisid-lapsed-ikka-liivakastis-stiilis halaga (nagu järgnevasse postitusse süüvides võib tunduda)!
Ma pole tundnud ennast kunagi nõnda suure arvutisõltlasena, et see peaks mulle muret valmistama. Üleüldse on mõistel "arvutisõltuvus" küljes natuke piinlik maik, millest ei taha suurt juttu teha. Vähemalt minul kerkib arvutisõltlasele mõeldes silme ette pilt vaiksest nohikust, kes elab end väljaspool kooli välja suure monitori taga kolle tappes. Judistan end ning mõtlen rahustavalt, et minu elus on kõik korras: kolle ma ei tapa ning enamikel populaarsetel saitidel olen äärmiselt ebaaktiivne - nendeta edasises elus hakkamasaamine ei tohiks kujuneda suureks probleemiks! Tegelikult ei kulutagi ma eriti palju aega ekraani taga istumisele: olen pidevas liikumises ja kui vaja, ajan kõik telefoni vahendusel korda...

Siit ilmnebki probleem. Ma võin käia ringi, nina telefonis, ja mitte mõista, et midagi on valesti, kuna "arvuti taga ma ju ei istu". Mul on tegelikult väga tugevalt kujunenud välja koht, millest loobumisele mõeldes hakkab süda kiiremini lööma: Facebook Messenger (mida kasutan suhtlemiseks eestlastega; sakslastega suheldes asendab seda WhatsApp, ent mõte jääb samaks).

Mis on see vägi, mis sunnib mind loengus peitma oma telefoni kotti, et mitte näha rohelist vilkuvat tulukest, mis annab märku uuest sõnumist - ja miks ma sisimas siiski loodan, et see tuluke mu kotis katkematult vilgub? Miks on muutunud refleksiks hetkelisel tähelepanu hajumisel (loengu ajal!) ruttu oma sõnumid üle kontrollida? Messengeri vestlused seovad ja kuitahes piinlik seda nüüd tunnistada ei oleks, tunnen end õhtul hästi, kui olen päeva jooksul osa võtnud vähemalt viieteistkümnest vestlusest. Mõistagi toimib seesama seos teistpidi ka: kui keegi juba pikka aega kirjutanud ei ole, võtab minus maad rahutus. Kas kõik on mu juba ära unustanud?!

Märkimist väärib fakt, et ma mõistan oma probleemi ja oskan endale diagnoosigi määrata, ent see kimbutab mind isegi mu täie teadlikkuse juures edasi.
Tõsi, viimasel ajal vähem, sest postituse alustamiskuupäevast saadik, mil probleemi mustvalgelt kirja panin, on piinlikkustunne oma töö teinud, ent taevas teab, kauaks sellist suhtumist jätkub - varsti võin olla vabalt otsapidi tagasi alguses. 
Veel üks põhjus, miks mulle Medienrezeption im digitalen Zeitalter meeldib: käsitleme tundides ka ingliskeelseid originaaltekste, mitte vaid saksakeelseid. Ehkki saksa keeles lugemine ei tekita enam suurt tõrget, juubeldab kogu mu sisemus sellegipoolest, kui ingliskeelseid ridu näen.

Töötasime siis ühe teksti kallal - taas kord Turkle'i koostatud - ja sealt jäi mulle silma järgnev lause:
"The director of a program that places American students in Greek universities complains that students are not ‘‘experiencing Greece’’ because they spend too much time online, talking with their friends from home."
Assa raks - mille poolest siis mina erinen, kes ma siin kõiki oma sõpru igale poole taskus kaasa vean? See on muidugi vaidlemise koht, kas võõrasse riiki kolimine peabki tähendama kõigi varasemate sidemete lõhkumist ("ei-ei-ei," vasardab mu peas), eriti kui ma siin ka siiski iganädalaselt väljas käin ning üsna arvestaval määral teistega lävin. Samas ei salga ma, et tõenäoliselt pingutaksin siin poole rohkem, kui mu tasku juba nii lohutaval määral varasematest sõprussidemetest punnis poleks (siit tekib omakorda küsimus, kas see nüüd kõige parem plaan oleks - üksnes oma suhtlemisnormi täitmiseks huupi võõraste inimeste järele joosta). 

Sõprussidemetest punnis tasku olevat arendanud aga sootuks uue suuna - suuna, mis soosib sõnumineerimist kui silmast silma suhtlemise mugavamat alternatiivi. "What's wrong with conversation?" küsib Sherry Turkle oma kõnes provotseerivalt. Vastus kurvastab mind väga: "You can't control what you're going to say!" Nimelt: pärisvestlus leiab aset reaalajas ning seda pole võimalik, teekruus käes, oma tahtmise järgi paremaks timmida (nagu näiteks staatuseid, tweet'e... blogipostitusi). Tahan vastu vaielda ja tõestada, et minu jaoks kaalub otsene kontakt iga kell üles kõik maailma sõnumid, kuid ma pole kindel, kas kõneleksin päris tõtt. Sõprade ja tuttavate puhul ei teki mõistagi mingisugust küsimust, ent kui mitu korda olen kellelegi veidi võõramale helistades hellitanud end mõttega, et vastaja ei võta toru, või mõnel kokkulepitud kohtumisel pooleldi lootnud, et teine pool ei ilmugi välja? Piisavalt.
Tegelikult pole ma lummatud üksnes suhtlemisest (Messengerist), vaid ka võimalusest jagada oma elu maailmaga (teisisõnu blogimisest). Võib-olla ei tundugi blogimisest sõltumine nõnda suure probleemina kui näiteks Instagramist sõltumine (praegusel sotsiaalmeediamaastikul juba vaibunud teema, ent uskuge mind: kui alustasin postituse jaoks mõtete kogumist, olid loosungid stiilis "Instagram on võlts" oma kõrgseisus). Muidugi ei käi ma pildistamas ega inimestega kohtumas eesmärgiga oma blogi täiendada, kuid sellegipoolest taban end keset erinevaid sündmusi mõnikord mõtlemast, kuidas laused mu hilsemates postitustes kõlada võiksid... Päris kurb, mis.
Samas võib-olla ei olegi see sugugi halb, andes märku mu loominguliset hingest (haha)...

Kaks nädalat tagasi nägin National Geographicu Instagramis seda fotot, millel peatusin pealkirja tõttu kauemaks: kaks noort inimest, kes reisivad, loevad, kirjutavad, mõtlevad, kuid ei kajasta seda ühegi kanali kaudu sotsiaalmeedias - tegemist on rännakuga vaid neile kahele. Minu esimene reaktsioon: kuidas nad saavad elada sellist lahedat elu ning panna vastu tungile maailmaga oma pilte ja mõtteid jagada? Teine reaktsioon: piinlikkus oma esimeste mõtete pärast ning siiras rõõm, et selliseid inimesi leidub!

Ammendavat kokkuvõtet ma koostada ei oskagi ja kedagi üles ka ei kutsu telefone vetsupotist alla laskma. Ise ka ei lase. Aga vot kuuekümneselt - kui üksikule saarele kolin - võib-olla!

No comments:

Post a Comment