October 3, 2015

Millest ma puudust tunnen?

Eestist lahkudes andsin endale mõistagi aru, et lisaks perele ja sõpradele hakkan nii mõndagi igatsema, kuid seda, milliseks mu list päriselus kujuneb, ei osanud ma uneski näha. Arvestasin põletava igatsusega kohukeste, Tõmmu kommi ja musta leiva järele, kuid tõele au andes on mul neist üsna ükskõik - ju siis häälestasin oma organismi juba varakult neist loobumise lainele. Poolteist nädalat Saksamaal on mulle andnud aga üsna hea pildi sellest, millest tegelikult puudust tunnen. 
Kolm põhilist igatsusobjekti reastasin tähtsuse järjekorras teilegi lugemiseks.

Kõige enam tunnen puudust...
  • ÕUNTEST, aga laiemalt kogu sügisesest maaelust. Sellest basiiliku- ja tomatihõngudest segunenud õhust kasvuhoones, hommikusest kastest, maja taga kasvavast piparmündipuhmast... Aga kõige rohkem siiski õuntest! Mul on peaaegu valus meenutada mahlaseid kuldrenette, valgeid klaare ning sidrunkollaseid taliõunu, mida võisin endale iga natukese aja tagant puu otsast noppida. Oleks mul siin oma maalapp, ei kurdaks ma tõenäoliselt sugugi, sest kõike eelpool nimetatut saab väga edukalt kasvatada ka Saksamaal, kuid hetkel olen sunnitud rahulduma turulkäikudega. Ärge saage minust valesti aru, mul ei ole tegelikult turult ostetud Saksa õuntele midagi ette heita - lihtsalt need ei ole vanaema aiast korjatud kuldrenetid, valged klaarid ega sidrunkollased taliõunad.
  • EESTI KEELE ILUST, sarkasmist, irooniast, satiirist. Kuidas ma ka ei püüaks, ei suuda ma siin edasi anda pooltki sellest, millest tegelikult mõtlen, mistõttu tunnen end mõistagi äärmiselt pinnapealse ja pealiskaudsena. Pööraste ideede esitamisest ning sarkastiliste tähelepanekute tegemisest võin praegu veel üksnes unistada. Ometi tean, et kõik see on ajaga õpitav. Küll aga pole ma kindel, kas igatsust kaunite eestikeelsete sõnade järele (näiteks "joobuma", "söandama", "helisema") on võimalik siin Krankenwagen'ite ja Kugelschreiber'ite maailmas üldse leevendada (ilmselt siiski on).
  • PUDRUST. Väga-väga pika otsimise peale leidsin siit paki kõige tavalisemaid kaerahelbeid, millest nüüd hommikuti omale putru keedan, mõeldes samal ajal heldimusega Eesti hiiglaslikule silme eest kirjuks võtvale pudruvalikule ning riiulivahedele, kuhu võib õiget sorti otsima minnes päris ära eksida.
Muidu on siin ausõna tore! Huvitavatest leidudest ja ka - olgem ausad - kultuurišokkidest kavatsen edaspidi veel juttu teha.

//Tänasesse postitusse valisin veidi teist masti pildi Rostockist: "Nein zum Krieg"/ "Ei sõjale".

9 comments:

  1. Olgem ausad, korralik puder on siiski hariduse alustala!
    Mõistan täielikult su probleemi oma mõtete edastamisega täpselt sellisel kujul, nagu oma peas ette näed, aga ma olen täiesti veendunud, et ülikoolis leiad sõbrad, kellega jätkata kurjade naljade jagamist.
    Lisaks, siis lõppu veel kaks päris ilusat eestikeelset sõna, mis viimasel ajal on kõlanud kuskil ja mu ajusoppi kummitama jäänud: sõstrasilmad ja karikakrad.
    Ole vapper, Ilus Inimene!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Õige, Krista, ja mitte ainult hommikuti! Mul ei ole mingit probleemi ka kell seitse õhtul neljaviljapudrust fantaseerida.

      Loodan väga, et sul on õigus! Ja tänud mõnusate sõnade ning soovide eest! Ole sina vähemalt sama vapper või tibake rohkemgi!

      Delete
  2. See on nii kummaline, kuidas erinevad inimesed igatsevad erinevaid asju. Mind vähemalt ei üllatanud see, kuidas ühe esimese asjana tood välja eesti keelt ja selle ilu. Pudru ja õunad on ka mõistetavad, ent mitte nii läbinähtavalt ootuspärased. Eks nii nagu maalaps ei oska igatseda linnaelu, ei oska linnainimene igatseda maaelurõõme. Seega kui kohukesed ja must leib pole senises elus suurt rolli mänginud, siis ei tunnegi erilist puudust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olgu, eesti keele igatsemine ei tulnud mullegi üllatusena. Seda enam hämmastas mind aga tõsiasi, et õunad eesti keele üle trumpasid. Suhtlesin ühel päeval emaga, kes oli oma sihiks võtnud mulle midagi kodust saata, ning ütlesin tõsimeeli, et kui pakk liiga raskeks läheb, võib ta Alliksaare luulekogu välja tõsta ning selle arvelt mõnele õunale ruumi teha.

      Ma ei saa ka väita, et kohukesed ning must leib seni mu elus suurt rolli mänginud ei oleks - mõlemad kuulusid mu igapäevasesse toidulauda. Ja Tõmmu kommid on siiamaani ühed mu lemmikutest!

      Delete
    2. Aga muidu mõistan küll, kuhu sa oma jutuga tüürisid!

      Delete
    3. Niiviisi võib juhtuda, et järgmisesse pakki/kohvrisse taas Alliksaare luulekogu ei mahu, sest vaja kaasa võtta suurem kogus pudrumaterjali!

      Delete
    4. Probleem sai lahenduse: esimeses pakis jõuab minuni pudrumaterjal koos Alliksaarega, teises pakis (mis pole veel küll teele asunud) sületäis õunu koos Tõmmu kommidega. :)

      Delete
  3. Ausaltöeldes, nii naljakas, kui see ka pole on analoogsed mured. Sinul sellega probleemi ei ole, aga ma olen viimasel ajal sügavrohelist metsa ja soid hakanud igatsema ( ja taolises stiilis asju nagu meie Taevaskoja matkad, metsas seenelkäigud jms). Huvitav, et selleks on vaja minna ikka kaugele, et aru saada, mis on hea!
    PS! Selle postituse peale võtaks küll ühe värske kuldreneti :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oehh, Mari-Ann, meie loodust igatsen minagi, ehkki tõenäoliselt on sinul see igatsus kordades suurem, kuna elad ju sootuks teises kliimavöötmes ja loodusvööndis.
      Eks ta olegi vist inimloomusesse kodeeritud, et parajasti siis, kui kuskil oled või midagi omad, ei oska seda täiel määral hinnata (mitte et ma varem meie rabasid ja metsi ja soid alahinnanud oleksin - ah, saad aru küll). :)

      Delete