September 15, 2015

Minu üürikeseks jäänud TTÜ

Sõbrad, mu ellu on tulvanud valgus ja selgus: ma siiski väljun oma mugavustsoonist ning lähen Saksamaale õppima Politikwissenschaft'i ja Kommunikations- und Medienwissenschaft'i!!!!!!
See otsus lõpetab paraku mu kaunid nädalad Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna tudengina - kaks nädalat, millest ma ei jää kõige enam igatsema mitte oma eriala või kursust, vaid hoopistükkis oma armsat toakaaslast Evelini ning hubaseid õhtuid Pööningul. Hea küll, ka Kultuuriklubi, millega ma kunagi ei liitu, jõusaali, mida ma kunagi ei kasuta, ja kaheeurost lasanjet, mida ma suure tõenäosusega enam kunagi TTÜ sööklast ei osta.

Ja ometi ma pean minema! Kui veel hiljaaegu olin uppumas miljonite küsimuste mäslevasse lainetusse, siis nüüdseks on jäänud vaid täiesti sile veepind, mis peegeldab mulle üha jõulisemalt vaid üht teed: Saksamaale, Rostocki, täielikku tundmatusse, oma higi, vere ja pisaratega välja võideldud õppekohale! Tean juba ette, et saksa keeles õppimine osutub minu jaoks ebainimlikult raskeks (õppisin ka 2014. aasta suvel Saksamaal geenitehnoloogiat ning arvan, et mulle jõudis kohale umbes 10% koguinformatsioonist), ent just see kergelt masohhistlik mõte mind ligi meelitabki - ja mina veel alahindasin tule ümber kogunevaid koiliblikaid, kes kuumuses kõrbevad! Kui rumal minust. 
Tegelikult ei kavatsenud ma täna pajatada mitte oma tulevasest tudengipõlvest Saksamaal (sellest on aega lugusid vesta veel maa ja ilm), vaid hoopistükkis oma möödunud tudengipõlvest Tallinnas.
Elasin oma armsa sõbranna Eveliniga ♫Mustamäel♪ ühikas. Käsi südamel, ma tõesõna eeldasin ühikaelust midagi kontimurdvamat. Mitmed sõbrad on pajatanud mulle lugusid iseseisva elu raskustest, mistõttu uskusin, et algus uues keskkonnas kujuneb tohutult vaevaliseks. Tegelikult polnud hullu mitte kõige vähimatki! Hea küll, nädalake pole kindlasti piisav aeg põhjapanevate järelduste tegemiseks, kuid ometi... Meil Eveliniga püsis tuba kenasti korras ja kõht mõnusalt täis (kusjuures me ei elatunud üksnes pelmeenidest, nagu võiks arvata alumist pilti vaadates - tegelikult näib mulle, et sõin Tallinnas isegi korralikumalt kui kodus, kus ma iga päev koorest kanapastat või tomatikastmes metsikut riisi valmistada ei viitsi (kindlasti alustasime ka algajatele kohaselt natuke liiga optimistlikult)). Meel oli meil samuti üürikestest unetundidest hoolimata rõõmus - täpselt nagu õigetele tudengitele kohane. Ühel reede varahommikul kell neli oma pehmetesse vooditesse maandudes sättisime äratuskella kaks tundi ettepoolegi, kui tarvitsenuks - ikka selleks, et nädala viimast loengupäeva kopsaka pannkoogikuhjaga alustada!
Tõsi küll, teisel katsel oma päeva pannkookidega tervitada meil enam nõnda libedalt ei läinud - selle asemel, et äratuskella peale reipalt üles hüpata, kulutasime nelikümmend üks minutit oma noortest eludest niisama voodis jorutamisele ning ebaõnnestunud ponnistustele istukile tõusta. Sellegipoolest võtsime endid lõpuks kokku ja saime sel teiselgi korral imetlusväärse pannkoogikuhjaga hakkama (hävitasime seda kaks pikka päeva)! Juba ainuüksi sääraste hommikute nimel tasub tudeng olla.
Ehkki tahaksin väga väita, et töö ja lõbu püsisid meil mõistlikus tasakaalus, leian siiski, et viimane lämmatas vägivaldselt esimese. Leidsime Eveliniga endile väärt meelelahutuse: vastasühika kaardistamise. Vaatlesime igal õhtul säravatesse akendesse ning üritasime võõraid tundma õppida. Nõnda lühikese vaatlusperioodi vältel tuvastasime tervelt kaks akent, kus elavad noormehed, kes pesemast tulles kunagi rulood alla tõmbama ei vaevu (ärgem meid nüüd pervertideks pidage, palun).
Meie suurejoonelisest plaanist kolm korda nädalas blogida ei tulnud - nagu näha - midagi välja, ent see-eest paar filmi- ja luuleõhtut (!) korraldasime, Vau jäätisetopsid käes, küll väärikalt ära.

*Tegelikult tegin meile liiga, kui lasin teil arvata, nagu me üldse tööd ei oleks teinud. Alles hiljaaegu istusin Evelini kõrval kella viieni üleval ning katsusin teda (mitte just kõige edukamalt) matemaatiliste müsteeriumide lahendamisel abistada, pannes samal ajal kokku oma Saksamaa tunniplaani (mul läheb vist tarvis sama ajakeerajat, mida kasutas Hermione, sest kahel päeval nädalas hakkavad täiel määral kattuma mu mõlema eriala loengud).
Üht olin enne Tallinnasse kolimist peljanud: võõrandumist Tartust, oma lemmiklinnast. Mitmed Tallinnasse siirdunud sõbrad-tuttavad on mulle kinnitanud, et alles pärast kolimist avanesid nende silmad: Tartu olevat tõepoolest mõttetu külake. Teate, ma läksin siis pealinna... jalutasin Nõmme männikutes... patseerisin vanalinnas... käisin jalgupidi meres... sõitsin kokku oma paarsada kilomeetrit ühistranspordiga.... ja mitte midagi ei juhtunud. Tallinn on tore küll, aga Tartu on kodu!

(Ja õnneks tundub mulle vähemalt piltide ning internetist leitud statistika põhjal, et Rostocki näol on tegemist Saksamaa versiooniga meie heade mõtete linnast - kui ma nüüd endale nädalaga eluaseme leiaksin, ei oskakski ma enam pikka aega midagi ihaldada!)

7 comments:

  1. Wau, Maris! Väga tore uudis ning mul väga hea meel sinu üle. Edu sulle palju palju ning loodetavasti leiad ka kiirelt omale eluaseme selles tundmatus Saksamaa linnas. :) Julge neiu oled!
    Paraku ei ole meil õnnestunud siiani kokku saada, aga kes teab, mida tulevik toob! ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suured tänud ilusate sõnade eest!
      Sul on õigus, tulevik on täielik müsteerium - ehkki ma lendan hetke seisuga üsna ei pea ära, ei või kunagi teada, millal meie teed veel ristuda võivad (võib-olla olen kahe nädala pärast punaseks ulutud silmadega Eestis tagasi)! :D

      Delete
    2. Ohh, nu loodame, et seda ei juhtu ning et läheb hästi! :)

      Delete
  2. See on tõenäolisemalt üks magusmõrumaid postitusi, mida ma kunagi lugenud olen. Ühelt küljelt on meeletult kurb, et mu maailma parim roomie mind üksi jätab, aga samas on tohutult hea meel su uute Saksamaa seikluste üle! Nendest kahest nädalast räägime veel kunagi oma lapselastele!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõustun selle mõrumagusaga, mul endal on ka samad tunded - teist sinusugust roomie't ei tule, olgu siis Eestis või Saksamaal või üldse mõnes paralleeldimensioonis!
      Lapselapsed peavad endale ikka korralikult jäätisetopse varuma, et kõigi meie ettevõtmistega järge pidada!

      Delete